Книги, похожие на «Александр Куприн, Kui ma näitleja olin»

Kuumal Egiptuse rannal tutvuvad kaks noort inimest – austerlanna Anna ja inglane Robert. Loomulikult kujuneb sellest kohtumisest romaan. Isegi otseses tähenduses, sest Robert kirjutab armastusromaani ja palub Annal olla «konsultant naiste psühholoogia alal». Ärialane koostöö ei taha neil aga kuidagi laabuda. Välja tuleb hoopis midagi muud…

Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad hapnik ja voorus? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna tripper ühenduses sõnaga triblama? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida okei tegelikult tähendab?Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest.Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tema sõnalood on varem ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning olnud eetris Vikerraadios.

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

Õieti on siin mitu ajalugu. On tõikade ajalugu – juhi, sõja ja võitude lugu. Vallutuste ja vägivalla lugu. Ent see on vaid raam; keskmes on teine, salajasem ja suurem ajalugu – inimese ihade, tungide ja unistuste lugu. Hirmu, armu, ilu ja kaemuse lugu. See, mis jätkub ka sajandeid hiljem, kui tõigaloo kangelased ammuilma on kadunud; see salajasem lugu kestab siinsamas ja täna, kui me igapäevas taas kirjutatakse vallutustest ja vägivallast, võõrastest meie keskel või piiri taga. Vaadates võõrasse ajaloos, jutustab Nikolai Baturin seda inimlikult tuntavamaks meis enestes, praegu ja homme.

Ellenil oli olemas kõik, millest üks naine unistada võib: hooliv mees, majanduslik kindlustatus, luksuslik eramu… Tal puudus vaid üks – armastus. Igatahes tundus talle nii. Ja Ellen otsustas kõik maha jätta, et minna otsima tõelist naiselikku õnne. Ainult et milles seisneb õnn? Ellen ei osanud arvatagi, kui raske ja samal ajal lihtne on leida vastus sellele küsimusele.