Книги, похожие на «Jüri Parijõgi, Kui isa kinkis raamatuid»

„Lõpetamata mõrvas” kohtub lugeja taas Campbelli ja Carteri, aga ka tegevusse naasnud Mitchelli ja Markbyga. Pensionipõlve nautiv Alan Markby kuulab hämmastunult oma aedniku Josh Browningu tunnistust. Viimane räägib, et lapsepõlves, kahekümne aasta eest, leidis ta koos oma õe Dilysega linnakese lähedalt metsasalust noore naise laiba. Pahandust kartes jätsid lapsed avastuse enda teada, kuid nüüd avastas Browning õe asjade hulgast surnule kuulunud käeketi ja otsustas juhtunu üles tunnistada. Ja kellele veel, kui mitte mehele, kellega ta on aeda hooldades sõbraks saanud – endisele politseikomissarile Alan Markbyle.Kahekümne aasta tagune kadumisjuhtum võetakse uuesti uurimise alla. Kahe põlvkonna ja kahe jaoskonna politseinikud ühendavad jõud, et osutada kadunud tüdrukule viimane teene – tuua tõde päevavalgele.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Kui ma 2014 aasta kevadel «Ilusa Elviira» esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud.Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» või «15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa».Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – «Ilus Melusiina». Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.