Книги, похожие на «Elina Hirvonen, Kui aeg saab otsa»

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Daisy oli alati tahtnud olla originaalne, ekstravagantne, «metsik», nagu ta enda kohta ütles. Ta oli tahtnud elada eksootilistes kohtades, armastada ebatavalist meest. Kõike seda oli ta elus olnud ja kõik see oli kaasa toonud pettumust ja valu. Siis aga kohtas ta Teague`i, põhimõttekindlat ja tõsist meest…

Noor mees saab autoavariis surma. Kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga? Nimetu kirjanik otsustab välja selgitada, mis täpselt Samueli viimastel elupäevadel juhtus. Samueli naabrite, sõprade ja sugulastega tehtud intervjuudest koorub välja portree hoolivast lapselapsest ja truust sõbrast, kelle elus mängisid keskset rolli tema tüdruk Laide ja parim sõber Vandad.Äsja abielu lahutanud Laide soovis rajada varjupaika illegaalselt Rootsis viibivatele perevägivalla ohvriks langenud naistele. Mida enam Samuel teda selles ettevõtmises aitas, seda kaugemaks jäi ta Vandadist, kes sõbra kaotust valusalt üle elas. Seda päevani, mil Samuel ootamatult nii Laide kui ka Vandadi elust kadus. „Kõik, mida ma ei mäleta” on painav jutustus armastusest ja mäletamisest, mis oma täpse stiili ja mängulise ülesehitusega mõjub kui pingeline põnevik. Ema poolt Rootsi, isa poolt Tuneesia päritolu Jonas Hassen Khemirit (snd 1978) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks Rootsi kirjanikuks. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh 2015. aasta parima Rootsi romaani Augustipreemia „Kõik, mida ma ei mäleta” eest.

Põikpäine ja ninakas Petrina põgeneb pansionist ja jookseb otse oma eestkostjale krahv Stavertonile sülle. Neiu üllatuseks pole eestkostja vana täispuhutud õlekubu, nagu ta oli arvanud, vaid noor, rabavalt ilus aristokraat ning seejuures kahtlemata kõige külmem ja arrogantsem mees, keda neiu on kohanud. Kuidas Petrina ka ei püüaks, ei lähe tal korda krahvi meelt mahendada. Üksnes neiu kohalolek näib juba krahvi häirivat. Krahv tegeleb oma armuafääridega ja mõtleb neiu võimalikult ruttu abielusse korraldada, et temast lahti saada. Krahvi tahtejõulisel hoolealusel on aga teised plaanid. Sütitatuna krahvi kivisest ükskõiksusest võtab neiu pähe sundida krahvi endasse armuma ja mitte kui noorde lihtsameelsesse plikakesse, vaid kirglikusse küpsesse naisesse.