Книги, похожие на «Elina Hirvonen, Kui aeg saab otsa»

Kogumik sisaldab ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi üheksa hoogsat seikluslugu Maa kaugtulevikust ja võõrastelt eksootilistelt planeetidelt, džunglitest ja veemaailmadest, tulnukaju hämaratest varjusoppidest ja kolkaplaneetide salakaubavedajate karmist maailmast. Robert Silverberg: «Pean kohe alguses üles tunnistama, et te ei leia neist lugudest kuigi palju poeetiliselt kauneid visioone, luulelist proosat või sügavaid sissevaateid tegelaste karaktereisse. Samuti ei ütle need lood midagi inimeseks olemise kohta. Need lood on pärit mu karjääri algusajast ning on suuremas osas otsekohesed seikluslood, mis said kirjutatud osalt lõbu, osalt raha pärast. /…/ Ja siin nad nüüd jällegi on, need kadunud ajastu artefaktid, üheksa varajast lugu, mis on toodud uue sajandi kõhedakstegevalt ereda valguse kätte, sajandi, mis oli nende lugude kirjutamise ajal alles kauge tulevik.»

Ivan Turgenevi (1818-1883) lühijutt «Asja» (1858) on autori elufilosoofia ja impulsiivset laadi õnnetunde märkimisväärne peegeldus. Loost leiame süütu nooruse ähmased ihad vastandina küpsuse tarkusele ning keskne idee on vastastikuse armastuse ja õnne võimatus, mis esineb paljudes Turgenevi teostes.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]