Книги, похожие на «Marianne Mikko, Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis»

Depressiooni põdeva, kuid meeleheitlikult „normaalsust” ihkava Rachel Culleni suhted ei õnnestunud, karjäärivalik osutus valeks ning ainsaks toetuspunktiks elus oli alkohol ja šokolaad. Vaimsete piinade nõiaringis sipeldes tõmbas ta jalga vanad jooksutossud.Mõte, et ta võiks olla „jooksja”, polnud talle varem pähegi tulnud, ja kui ta end esimest korda liikvele minema sundis, teadis ta, et see toob kaasa vaeva ja valusid. Ta ei aimanudki, et see samm võib teda ka terveks ravida.Läbi kogu teose, mis sisaldab ka Racheli päevikusissekandeid alates teismeliseajast, kui ta veel jooksmisega ei tegelenud, kuni Londoni maratoni läbimiseni, küsib ta endalt, kas ta suudab tõesti oma deemonite eest ära joosta.„See raamat on imeline tõestus selle kohta, kuidas sport võib elu muuta.”– Louise Minchin, BBC ajakirjanik ja saatejuht

Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises Kirde-Eesti linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Tema lood räägivad eestlastest, venelastest, külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, „päris"-Eestist, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist. Need lood avavad eesti lugejale uusi tahke, samas pakuvad mitmedki kuuekümnendail sündinute põlvkonna mured-rõõmud laiemat äratundmist. Autorile omases kreissae-stiilis lõikavad mitmed teemad sisse ka tänapäeva Eestisse ja lahkavad eestluse olemust, jätkates tema raamatu „Mõtteline Eesti” probleemistikku.

13. oktoobril 1972 rammis Uruguay õhujõudude lennuk 3600 meetri kõrgusel Andides mäge. Lennuki pardal oli 45 inimest, nende hulgas ka Uruguay Old Christiansi ragbiklubi, teel mängima ühe Tšiili parima ragbimeeskonna vastu.„Me kukkusime alla. Lennuk kukkus alla. Me kukkusime mägedesse. Me oleme siin lõksus.“Ellujäänud 16 inimesel tuli oodata 72 päeva – nad päästeti 23. detsembril 1972.„Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus,“ alustab autor Nando Parrado ilustamata kirjeldust neist päevist. „Meie lugu võis küll inspireerida miljoneid inimesi kui jutustus inimhinge vastupidavusest, kuid minu jaoks olid need mägedes veedetud päevad täis südamevalu, õudu ja asendamatuid kaotusi,“ ütleb ta.

Soomepoiss Hans Karro jutustab raamatus oma seiklusrikkast elust, nõukogude ajal kulaklikuks kuulutatud kodutalust Palgimäest ja selle elanike saatusest ning eesti rahva kannatustest 20. sajandi sõdade ja okupatsioonide aastail.