Книги, похожие на «Katrina Engberg, Krokodillilind»

„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks.Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundi¬rada” on Katrin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016).

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Ole tubli. Ole ilus. Ole väljavalitu.Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga.Freida ja Isabel on parimad sõbrannad, kes usuvad, et neistki saavad mõne mehe kaaslased – nad on alati olnud oma aastakäigu parimate seas. Aga kui viimasel kooliaastal pinge aina kasvab, juhtub Isabeliga midagi mõeldamatut ja ta hakkab kaalus juurde võtma … Päästa pole enam midagi, sest juba saabuvad innukad noormehed kooli pruuti valima. Freida peab võitlema oma tuleviku eest, kuid ainus viis seda teha on reeta oma tõeline sõber ja ainuke inimene, keda ta kunagi on armastanud. Iiri kirjanik Louise O’Neill on õppinud ülikoolis nii inglise keelt ja kirjandust kui ka moekaubandust. 2010. aastal oli ta praktikal New Yorgis ajakirja Elle peastilisti assistendina. Iirimaale naasnud, asus ta kirjutama romaani „Igavesti vaid sinu“, mis ilmus 2014. aastal ja võeti erakordselt soojalt vastu. O’Neilli läbitungivat pilku ja oskust paljastada naistega seotud ühiskondlikke hoiakuid on tunnustanud mitmete kirjandusauhindadega, sealhulgas pälvis ta 2014. aasta parima iiri raamatu preemia. Kirjastuselt Varrak on ilmunud varem O’Neilli romaan „Sai mis tahtis”.Sügav, sünge ja hirmuäratavalt tõetruu.– Marie ClaireParim tänapäeva noorteromaanide autor.– The Guardian

Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.