Книги, похожие на «Mihkel Tiks, Krimmi vang. Vene aeg. II»

Toimetanud Kai-Riin MeriKujundanud Tõnis Kipper256 lkKirjastus TänapäevAutobiograafilise romaani peategelane on korvpallur, kes jõuab Kalevi esinduskoosseisu ning seeläbi kirjeldatakse elavalt sportlase rutiini, võistkonnasiseseid suhteid ja nõukogudeaegse elukorralduse absurdi. Algselt 1985 ilmunud ning kiirelt populaarseks saanud raamatu uuele trükile on lisatud autori järelsõna.

Kas on võimalik armastada, kui pool sinu südamest on täidetud küsimärkidega? Kuidas sind ennast armastada, kui su süda pole avatud, vaid peidab saladusi? Kuidas saada üle süü- ja häbitundest, mis on aastatega maha surutud, kuid pole kuhugi kadunud?Elin Boals on edukas fotograaf New Yorgis. Samiga on nad abielus olnud juba kaua ning neil on seitsmeteistkümneaastane tütar Alice. Ent pealtnäha laitmatu fassaadi taga kriibib miski, mis tekitab barjääri Elini ja ta perekonna vahele.Ühel päeval postkastist leitud tähekaart lapsepõlvesõbralt toob talle meelde vaesuses elatud lapsepõlve Gotlandil ja sündmused, mis teda sealt lahkuma sundisid, süü- ja häbitunde, mille ta oli alla surunud ning mille tõttu oma tegelikku päritolu ka lähedaste eest varjanud. Sam ja Alice püüavad teda suunata vaatama oma südamesse ning täitma seal olevad küsimärgid vastustega, mis aitaksid neil kõigil armastuses edasi minna. Elini tee viib teisele poole ookeani teisele mandrile, aga ka teise aega ja teise ellu.„Küsimärk on pool südant“ on haarav romaan sellest, kuidas vastamata küsimused, rääkimata lood ning mahasurutud mälestused võivad inimelu mõjutada. See on lugu enese ja tõe leidmisest ning sellest, kuidas õppida armastama.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. Tema debüütromaan „Punane aadressiraamat” ilmus sarjas „Tõlkes leitud“ 2018. aastal.

Romaani „Uue Maailma hällilaul” tegevus paigutub enamjaolt aastatesse 1940–1945 ning selles räägitakse Uue Maailma linnajaos Suur-Ameerika tänaval asuva üürimaja asukate elust ning saatusest. Raamat algab 1940. aasta ülestõusmispühade eelse ajaga ja lõpeb sisuliselt sõja lõpuga. Kokku põrkavad erinevad maailmavaated ja generatsioonid, ent lõppkokkuvõttes on kõik kannustatud vaid soovist selles ajas ellu jääda. Toona üleskeerutatud madalaimad instinktid tõid inimestest välja halvima ja ka parima, mis piiratud oludes ja võimalustes leiduda võis, ning see kajastub ka selles loos.Teos on kirjutatud, mõeldes 1940.–1941. aasta sündmustele, mil Eestis muutus riigikord ja ühtlasi põhjalikult ka kogu rahva elu. Rõhk ei ole sõjasündmustel, vaid toonasel olustikul, mille edasiandmiseks on kasutatud mälestusi nendelt, kes ise selles ajas elasid.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.