Книги, похожие на «Jaan Oks, Kriitilised tundmused»

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Romaan «Karl Kiilaspea pärijad» on kaasahaarav ajalooline väikeste mütoloogiliste kõrvalepõigetega seiklusromaan kirjaoskamatust rändrüütlist Lotharist, kes läheb kombekohaselt rännuretkele seiklusi ja teadmisi otsima. Teel ründavad teda norsemennid, teised rändrüütlid, hiiglased, deemonid ja ka daamid, mõned kõrgest soost ja mõned mitte. (Vahel ründab muidugi ka tema ise, aga võitluse käigus on juba raske aru saada, kes alustas.) Teda tabavad võidud ja kaotused, korra esitab ta väljakutse isegi kuningas Karlile endale, kes inkognito ringi juhtub seiklema. Saab selgeks, et rüütli mõttemaailma kuuluvad kaunid naised, vägiteod, esivanemad, vale ladina keel ja palju muud. Ja ka see, et iga kaotuse taga võib oodata võit.

"Ma andsin vande maksta kätte oma isa tapjatele. Ma võin ollapool meest, aga ma andsin terve vande." Prints Yarvi on tõotanud võtta tagasitroon, mida ta pole kunagi ihaldanud. Aga esmalt peab ta jagu saama kurjusest,ahelatest ja Purumere kibesoolastest vetest. Ja seda kõike peab ta tegemakõigest ühe kõlbliku käega. Purumere triloogia esimene raamat.

Külmal talveajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ja otsinud endale toitu. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski polnud talle midagi silma hakanud, mida oleks võinud suhu panna. Kogemata kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulemas. Rebasel kohe hea nõu peetud.

Polnud kahtlustki, et Aldridge’i markii oli ta elu päästnud. Külarahvas oli veendunud, et ta on nõid. Nad vedasid ta jõe äärde, et teha viimane katse. Kui ta upub, on ta süütu. Kui jääb veepinnale, on ta süüdi. Õnneks suutis markii veenda märatsevat rahvahulka teda vabastama. Markii pilgu läbi oli naine liiga ilus ja süütu, et olla nõid. Ja ometi nõidus see ronkmustade juuste ja siniste silmadega kaunitar ta ära, mida polnud seni suutnud ükski teine naine.