Книги, похожие на «John Wyndham, Kraken ärkab. Sari "Orpheuse Raamatukogu"»

2001. aastal ilmus Jaan Krossi viimane romaan «Tahtamaa», mis räägib maa tagastamisest õigusjärgsele omanikule 1990. aastate alguses ja erineb Krossi teistest romaanidest selle poolest, et see ei põhine mitte ajaloolisel uurimustööl, vaid inimkogemusel. Enne «Tahtamaad» kirjutas Kross 1990. aastatel veel viis romaani: «Väljakaevamised» (1990), «Tabamatus» (1993), «Mesmeri ring» (1995) ja «Paigallend» (1998).

Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi.Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.