Книги, похожие на «Alexandre Dumas, Krahv Monte-Cristo. 6. osa»

Karmkultuuri lihvimata tugisammas, ilukirjanduse tahumata kandetala Juha Vourinen laseb kolmandas Kristiani-raamatus asendusteenistujaks ihkaval Kristian Pesosel marssida otse surmasuhu. Mis saab haprast patsifistist, kui tal tuleb põhjendad oma veendumusi sõjahullule kaptenile ja valgustatud papile? Milline võiks olla kutsealuste komisjoni arvates parim teenistuspaik keemiliste lokkidega Gandhi mehele? Kõige verisemad taplused peetakse siiski Kristiani seksuaalse enesemääramisõiguse pärast, kui ta satub saatuse tahtel seksihullu koka, endise tüdruksõbra, elukutselise libu ja veel mõne segase tegelase ihaldusobjektiks. Kuid needki julmused on süütu lapsemäng võrreldes Kristiani lahinguteega 1985. aasta kõige kuumemal kordusõppusel.

Kui Zarina Brydeni vanemad hukkuvad, asub ta elama oma onu ja onunaise juurde. Ehkki ristiema on pärandanud Zarinale tohutu suure hulga raha, on range kindralist onu tema ametlik eestkostja. Ja kui kindral teatab, et Zarina peab abielluma Malnesbury hertsogiga, kes on temast palju aastaid vanem, on Zarina meeleheitel ja tema mõistus otsas. Siis avastab ta ratsutama minnes, et naabermõis müüakse selle enesetapu sooritanud omaniku Darcy Linwoodi võlgade katteks maha. Müüki korraldab Darcy noorem vend Rolfe, kes on selleks puhuks Indiast koju tulnud. Zarina peas areneb mõte… Ta maksab võlad kinni ja säilitab mõisa, kui Rolfe on nõus temaga kihluma, et päästa Zarina sunnitud abielu küüsist. Rolfe nõustub vastumeelselt. Juhtides onu valedele jälgedele, alustavad Zarina ja Rolfe kummalist teekonda…

Autor on ka käesolevas romaanis läinud ajas tagasi selle põlvkonna juurde, kelle noorus ja kujunemisaastad sattusid saatuse tahtel Eesti Vabariigi hävingu ning okupeerimise ajale, selle põlvkonna üleeelamiste ja elamata elude juurde. Romaan algab sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde idüllilisse villasse järve ääres. Seal sõbruneb ta villa omaniku tütre Violetaga, keda ta küll imetleb, ent ka kadestab. Elu on ilus ja tulevik paistab avanevat ahvatlevana tema ees. Varsti aga muutub kõik, vene vägede sissetung ja okupatsioon kehtestab hoopis teised mängureeglid, mil eestlased võisid omaks pidada vaid oma unistusi…Lugu saab üllatava järje pool sajandit hiljem samas Järvepilgu villas, kus kõik kunagi alanud oli, ja siis selgub ka, kas Maret ja Violeta suutsid oma unistused ka täide viia…

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Tootsi-lugude järg.