Книги, похожие на «Alexandre Dumas, Krahv Monte-Cristo. 3. osa»

Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Maailm on katastroofi äärel, ent kui me kaotame usu paremasse tulevikku, siis mis meile üldse alles jääb?Noor mees tulistab Helsingi kesklinnas maja katuselt inimesi. Heausklik ema peab silmitsi seisma kohutava stsenaariumiga, mida ta ei ole võimeline peatama. Õel ei ole muud võimalust, kui jälgida sündmusi eemalt. Üheainsa päeva jooksul laguneb perekond kildudeks ja kui nende elud on kaalul, tuleb igal pereliikmel vaagida põhjalikult asjaolusid, mis on neid sellesse olukorda toonud. Kuid kriis on palju laiem kui vaid üks perekond. Aslak ei ole ainus noormees, kes täna relvaga katusel on. Ta on rahvusvahelise rühmituse liige, kes on otsustanud peatada keskkonnakatastroofi, tappes võimalikult palju neid, keda nad selle eest vastutavaks peavad – esimese maailma inimesi. Kas meeleheitel emal õnnestub oma vastuolulistest tunnetest võitu saada ja jõuda pojani, enne kui on hilja? See lugu räägib eludest katastroofi äärel ja lootuse leidmisest meeleheite palge ees. Elina Hirvoneni on nimetatud oma põlvkonna hääleks. Tema esimene romaan „Et tema mäletaks sedasama“ ilmus eesti keeles 2007. aastal Piret Saluri tõlkes.

Jakob Mändmetsa 1918. aastal ilmunud novell.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel