Книги, похожие на «Maggie Dawson, Kosjasobitamine algajatele»

„Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” jätkab kahe vaestest oludest pärit sõbranna Lila ja Elena keeruliste suhete käsitlemist. Tüdrukud kasvavad üles, nende elud põimuvad ja lahknevad, aga ükskõik kui otsustavalt Elena ka ei sooviks Lila mõjuvõimust pääseda, õnnestub see tal vaid ajuti ja mitte kauaks. Mõlemad noored naised üritavad omal moel pääseda meeste kehtestatud pitsitavatest piirangutest Napoli vaeses linnaosas, aga ka laiemalt, abielu-, töö-, ühiskondlikes suhetes. Ka siis, kui nii ühe kui ka teise elukorraldus näib kindlalt paigas olevat, ootavad mõlemat veel ees kannapöörded ja hüpped tundmatusse.Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on tetraloogia kolmas raamat. Sellele eelnesid „Minu geniaalne sõbranna” (eesti k 2016) ja „Lugu uuest perekonnanimest” (eesti k 2019). Romaanisarja põhjal on valminud Eesti Televisiooniski näidatav teleseriaal „Minu geniaalne sõbranna”.

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad. Kui ta esimest korda Hammarsi tuli, ei olnud ta veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis ta sinna oli toonud.Õieti oli armastusi kolm.Isa ja tütar istuvad, makk kahe vahel. Nad olid kavatsenud oma ühises raamatus dokumenteerida vananemist. Aga kui nad lõpuks tööle hakkavad, on vanadus isa kätte saanud, nii et vestlused on katkendlikud ja ettearvamatud. „Rahutud” on mänglev, sondeeriv ja žanriülene romaan lapsest, kes tahab iga hinna eest täiskasvanuks saada, ja vanematest, kes tahaksid pigem lapseks jääda, ning mälestustest, unustamisest ja paljudest lugudest, mis moodustavadki elu. Linn Ullmann (1966) kuulub norra noorema põlvkonna silmapaistvamate kirjanike hulka. Varem on eesti keeles ilmunud romaanid “Enne kui sa uinud”, “Hüvastijätt Stellaga”, „Halastus“, „Õnnistatud laps“ ja „Kõige kallim“.

Puhkusesaare Fuerteventura rannas seisab uhiuus auto. Selletagaistmel on pappkast, mille sees surnud imik. Mitte keegi ei otsi teda taga.Auto juht on jälgi jätmata kadunud ja läbisõidumõõdikult vaatab vastuabsurdne näit.Fuerteventura ei vaja inetut lahendamata kriminaalasja, mis võiks turistidsaare baaridest ja randadest eemale peletada. Kohalik politsei üritab tülikasttoimikust pettuse abil vabaneda, ent saarel elav taanlane Erhard ei suuda asjadesellise käiguga leppida ja otsustab tõe omal käel välja selgitada. Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Taelab üksildases mägionnis, oma tagasihoidlikku elatist teenib ta taksojuhi jaklaverihäälestajana ning vaba aega sisustab alkoholi ja juturaamatutega. Ta eioota enam ammu elult midagi. Kui aga elu hakkab temalt äkki riskantseidotsuseid ja leidlikke lahendusi nõudma, võtab Erhard väljakutse vastu – niienda kui ka teiste üllatuseks. Kui esimene samm on tehtud, ei ole enamtagasiteed.Surnud lapse lugu raputab Erhardi loiust oleskelust üles, aga kuidas suudabüks vana mees, ajast maha jäänud luuser, kes internetist, mobiiltelefonistega sotsiaalmeediast midagi ei tea, lahendada mõistatuse, mille niidid ulatuvadFuerteventurast märksa kaugemale?Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ peeti 2014. aasta üheksüllatavamaks esikromaaniks ja see tõusis kiiresti raamatute müügiedetabelitetippu. Romaan pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aastaTaani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimi japõnevusromaanide auhinna Klaasist võti nominatsiooni.