Книги, похожие на «Maggie Dawson, Kosjasobitamine algajatele»

Kaksikute toimekas ema Liv ootab väga puhkust Devonis, hoolimata sellest et tema ja Matti suhtesse on siginenud ärevaks tegevaid noote. Liv on kindel, et mees on lihtsalt nendega koos puhkama sõitmiseks liialt hõivatud.Bazile meeldib väga terve perega mere ääres käia. Ent kui saabub ootamatu külaline, avastab ta, et minevik ja tulevik kisuvad teda eri suundades.Lahkuminekust toibuv Sofia soovib veeta vaikse suve mere ääres … kuni ta kohtub Baziga ja tema plaanid pööratakse pea peale. Sofia teab, et võtab kõike liiga tormakalt, kuid kas võib olla, et sellest suvest saab alguse midagi uut?Linna jäänud Matt võib Livist ja lastest puudustki tunda, aga kui ilmub välja üks ammune sõber, viib see tema mõtted mujale. Mida teab sõber tema perekonna minevikust?Sedamööda kuidas suvi pingeid üles kruvib, hakkab puhkus mere ääres võtma aina kummalisemaid pöördeid.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.