Книги, похожие на «Santa Montefiore, Kõrvalehüpe»

Leelo Kassikäpa ainult täiskasvanutele mõeldud kogumik „Pikantsed jutukesed” koosneb kahekümnest erootilise alatooniga lookesest, mis on kohati väga üksikasjaliku seksistseeni kirjeldusega vürtsitatud. Siiski ei kohta me rõvedaid väljendeid, vaid naiselikult pehmes kõnepruugis kaasahaaravaid ladusaid lookesi, mille kohta naissoost lugeja avaldas arvamust, et üht rida lugedes haaravad silmad juba kiiresti järgmist. Meessoost lugeja arvamusel on neid lugusid võimatu lugeda, ilma et nad sind „käima tõmbaks”. Sellisel juhul on need lookesed meie madala iibe korral igati teretulnud vaheldus välismaistele pornosaitidele, mida, olgem ausad, mõned mehed suure andumusega vaatavad.… Mees ei andnud talle aega pikalt mõelda. Asus kohe energiliselt tegutsema, tema nõudlikud käed kobasid naise ihu ja liikusid sihikindlalt allapoole – keelatud tsooni. Katre ei suutnud enam tõrkuda, ühtegi mõtet ei olnud peas. Kindlasti oli selles omajagu süüd joodud veinil. Mõistus oli tema keha reetnud ja ürgsele kutsele valla jätnud. Seda olukorda mees nüüd kiiresti kasutaski. Tema käsi liikus mööda naise paljast säärt ülespoole … siis veel kõrgemale … lõpuks ei olnudki enam kuhugi liikuda ja selles kohas tundis mehe käsi, et naine on tema jaoks täiesti valmis. Seejärel pani mees oma teise käe naise alaseljale ja sealt edasi aluspükste ääre alla, paljale ihule. Peatus hetkeks kõhklevalt, justkui luba küsides …

Romaani tegelasteks on veidravõitu vanahärrad, tippteadlased, kes on pensionieaks kolinud maalilisse väikelinna ja jätkavad seal fanaatilise innuga oma elutöö täiustamist. Tegu on katkubakteritesse armunud bakterioloogiga, foneetikuga, kes komponeerib uusi, olematuid vokaale, medievistiga, kes teab kõike soola ajaloost ja on veendunud, et eksisteerib korrelatsioon soolahindade ja maailmaajaloo vahel, ning numismaatiku, härra Andreas Berend von Uexkülliga, kes on vägeva mündikogu omanik, kolinud esiisade maale elama ning võtnud Eesti kodakondsuse. Seltskond, keda värvistab kohalik polüglotist luuletaja-sürrealist, kujutabki endast oma sarkastilisest maailmanägemisest johtuvalt teatud vaba vaimu vennaskonda – vennaskonda, kelle üle muiatakse, kuid keda siiski ka respekteeritakse. Vennaskonda tabab aga suur oht – neid (nad elavad naabriti) tahetakse oma vanadest armsatest kodudest ümber kolida, kuna territooriumile kavatsetakse ehitada uus tornjas hotell, kasiino, massaažikabineti ja muuga. Romaanis kogetakse elutute “asjade mässu” inimkonna vastu ja tutvustatakse väljasuremisohus oleva kurnimängu reegleid ning muudki.

Teravmeelsete proosapalade väike küllusesarv.Kolk on kirjanik, kes mõistab hästi järgmisi asju: huumor, lühidus, puänt, keelemäng ja muidugi mõista inimesetundmine.

Kogumik sisaldab eesti kirjandusklassiku proosaloomingu paremiku, kokku üksteist jutustust: “Pildikesi Peipsi rannalt”, “Pahased naabrid”, “Muldmäe Mats”, “Mis sest viimaks sai?”, “Aias”, “Vari”, “Käkimäe kägu”, “Esimesed kirjanikutundmused”, “Peipsi pääl”, “Igapäevane lugu” ja “Nõia tütar”.

Brandon Sandersoni romaanis „Taevasselend“ („Skyward“) on toimunud tervet galaktikat hõlmav kosmoselahing, milles inimesed on lüüa saanud ja sunnitud pagema Detrituse-nimelisele planeedile. Seal peituvad nad koobastesse, kuhu jäävad lõksu terveteks inimpõlvedeks, samal ajal kui planeeti ründavad salapärased võõrad tähelaevad. Koobastes kasvab ka piloodi tütar Spensa, kelle isa kohta räägitakse, et ta on kunagi lahingust põgenenud ja oma pere häbisse jätnud. Hoolimata kaaskodanike põlastusest püüab Spensa samuti piloodiks saada, et tulnukatega võidelda, teada saada, mis isaga juhtus, ja aidata inimkonnal püsima jääda.