Книги, похожие на «Monika Rahuoja-Vidman, Korter»

Keset 9/11 hommiku traagilisi sündmusi näeb Brightonist päritkrooniline äparduja Ronnie Wilson oma elu suurimat šanssi: kaduda ja luua enduuesti ühes teises riigis. Viis aastat hiljem annavad Brightoni tulvaveetorustleitud naise säilmed inspektor Roy Grace´i uurimisele globaalse haarde ningalgab meeleheitlik võidujooks, et päästa naine, keda kütitakse Brightonitänavail nagu jahilooma.

CeCe D’Aplièse’il on kogu elu olnud tunne, et ta ei kuulu kusagile. Pärast seda, kui sureb tema isa, salapärane miljardär Pa Salt, on tal tunne, et tema elu on kokku varisemas.Meeleheitel otsustab ta põgeneda Inglismaalt ja selgitada välja, missugune oli tema minevik. Ainsate vihjetena on tal kaasas üks mustvalge foto ja rohkem kui sada aastat tagasi Austraalias elanud naise nimi. Teel Sydneysse teeb CeCe vahepeatuse paigas, kus ta on senini end kõige paremini tundnud: Tais, imekaunil Krabi rannal. Seal, seljakotireisijate hulgas, on ka saladuslik Ace, mees, kes on sama üksildane nagu ta ise ja kes varjab üht saladust.Sada aastat varem saab Kitty McBride võimaluse jõuka proua McCrombie seltsidaamina Austraaliasse reisida. Adelaide’is põimub tema saatus proua McCrombie perekonna omaga – naise sugulaste hulka kuuluvad ka tema kaksikutest õepojad: tormakas Drummond ja auahne Andrew, suure pärlitööstuse pärija.Viimaks Austraalia tolmustele lagendikele jõudnud, alustab CeCe otsinguid. Kuid miski temas tunneb ära selle piirkonna energia, ka tema loomingulisus tärkab taas ning CeCe hakkab uskuma, et see metsik hiigelsuur kontinent suudab talle pakkuda midagi sellist, mille olemasolusse ta oli usu kaotanud: tunnet, et ta kuulub kusagile.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keeldeLõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autorSelles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autorHendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.Ray Kluun, „Love Life” autorSeda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.David Suchet