Книги, похожие на «Triinu Guerrin (koostaja), Korsika muinasjutud ja muistendid»

Kui Harlingtoni uus, viies hertsog naaseb 1818. aastal sõjakangelasena Prantsusmaalt, leiab ta oma perekonna lossi nõbu Alvina käe all täielikult laostunult.Peagi mõistab ta, et Alvina on ainus, kes suudaks aidata tal kogu maakonna endist hiilgust taastada. Nende õitselepuhkenud armastust ähvardab aga hävitada mees, kes pretendeerib hoopis ise hertsogitiitlile.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varju” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Kogumik koosneb kahest lühiromaanist, mille peategelaseks on kosmoselaevastiku julgeolekuteenistuse poliitohvitser Maxim Nikomedes, kes esimeses loos peab keset teravat ohvitseridevahelist rivaalitsemist ruumilaevas üles leidma ohtliku reeturi, kuid satub teises osas ise süsteemi hammasrataste vahele ning leiab end New Jesusalemma kolooniaplaneedi eriliselt naturalistlikus ja jõhkras koonduslaagris poliitvangi staatuses. «Poliitohvitser» jõudis ilmumise järel Hugo ja Nebula auhinna nominentide sekka. «Poliitvang» pälvis sama au ning kandideeris lisaks veel Theodore Sturgeoni mälestusauhinnale