Книги, похожие на «Marianne Mikko, Koridorides libedal jääl»

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Kas on võimalik armastada, kui pool sinu südamest on täidetud küsimärkidega? Kuidas sind ennast armastada, kui su süda pole avatud, vaid peidab saladusi? Kuidas saada üle süü- ja häbitundest, mis on aastatega maha surutud, kuid pole kuhugi kadunud?Elin Boals on edukas fotograaf New Yorgis. Samiga on nad abielus olnud juba kaua ning neil on seitsmeteistkümneaastane tütar Alice. Ent pealtnäha laitmatu fassaadi taga kriibib miski, mis tekitab barjääri Elini ja ta perekonna vahele.Ühel päeval postkastist leitud tähekaart lapsepõlvesõbralt toob talle meelde vaesuses elatud lapsepõlve Gotlandil ja sündmused, mis teda sealt lahkuma sundisid, süü- ja häbitunde, mille ta oli alla surunud ning mille tõttu oma tegelikku päritolu ka lähedaste eest varjanud. Sam ja Alice püüavad teda suunata vaatama oma südamesse ning täitma seal olevad küsimärgid vastustega, mis aitaksid neil kõigil armastuses edasi minna. Elini tee viib teisele poole ookeani teisele mandrile, aga ka teise aega ja teise ellu.„Küsimärk on pool südant“ on haarav romaan sellest, kuidas vastamata küsimused, rääkimata lood ning mahasurutud mälestused võivad inimelu mõjutada. See on lugu enese ja tõe leidmisest ning sellest, kuidas õppida armastama.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. Tema debüütromaan „Punane aadressiraamat” ilmus sarjas „Tõlkes leitud“ 2018. aastal.

Saagalik romaan «Serafima ja Bogdan» jälgib Peipsiveere külaelu arengut II maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad Nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga. Just sellist panoraamse haardega romaani on Eestis mitu kümnendit oodatud. Teos saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.