Книги, похожие на «Marianne Mikko, Koridorides libedal jääl»

Rublaaja lõpu segaduses juhtus kummalisi asju. Olukorras, kus miski ei olnud kindel, valuutakursid käisid ettearvamatuid radu, pangandus oli lapsekingades ja mingisugusest majandusest ei saanud rääkidagi, võis leidlik inimene väikese õnne toetusel väga kiiresti rikkaks saada. Aga mis siis, kui see inimene oli parandamatu unistaja ning õnne asemele astus kellegi teise eksitus? Siis hakati väikelinna ehitama rahvusvahelise haardega filmistuudiot ja endale nii-öelda eluajal ausammast püstitama.

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. Tegu on noorteromaanikonkursil ära märgitud tööga.

Romaani tegevus toimub Nikolai I valitsemisajal.Gontšarov häbimärgistab “Oblomovis” pärisorjust, mis kirjaniku arvates läks paratamatult vastu oma lõpule, paljastab maa-aadli mahajäämust ning tardumust ja näitab meile “oblomovlust” kui vene elu suurimat pahet ning häda (peale viinajoomise muidugi). Romaani idee tekkis 1847. aastal. “Peatselt peale “Tavalise loo” ilmumist ajakirjas Sovremennik oli mul valminud “Oblomovi” plaan,” kirjutas Gontšarov mõned ajaühikud hiljem. Kahjuks edenes töö romaani kallal aeglaselt, lausa teosammul, ja suurte vaheaegadega. Katke romaanist, “Oblomovi unenägu”, ilmus trükis veebruaris 1849. a. Romaani esimene osa valmis mustandina 1850. aastal.1.2 – Kirjavigade parandused.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Sügavalt rahvuslikult meelestatud arstiteaduse üliõpilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitseväes Sollefteå linnas, kui teda tabab pime armastus nagu välk selgest taevast. Romaan kirjeldab värvikalt ja üksikasjalikult 22-aastase eesti noormehe ja 19-aastase rootsi tütarlapse armastuslugu väikeses Rootsi linnas. Armastus ei küsi luba ja mis sellest saab või ei saa, kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik, seda romaan peegeldabki. Imelik telefonikõne 57 aastat hiljem avab võimatuid uksi. Autor järgib omal viisil Anton Hansen Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni. Romaani kohta võikski öelda, et see on kolme autori palgeline pimeda armastuse triloogia.