Книги, похожие на «Jakob Liiv, Kõrbelõvi»

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.Emmanuel CarrèreEmmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère’i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane” (e.k 2002). Carrère’i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

*НАСТОЯЩИЙ МАТЕРИАЛ (ИНФОРМАЦИЯ) ПРОИЗВЕДЕН, РАСПРОСТРАНЕН И (ИЛИ) НАПРАВЛЕН ИНОСТРАННЫМ АГЕНТОМ ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЕМ ШАЛВОВИЧЕМ, ЛИБО КАСАЕТСЯ ДЕЯТЕЛЬНОСТИ ИНОСТРАННОГО АГЕНТА ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЯ ШАЛВОВИЧА.Aastad 1903–1912. Järjekordne raamat Erast PetrovitšFandorini seiklustest sisaldab kolm lugu, millest esimeses satub detektiivkullalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varjavamaniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagiarmastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotudrongiröövi asjaolusid. Autori liigituse järgi on esimene lugu tehnokraatlik,teine nostalgiline ning kolmas idiootlik kriminull. Populaarseima Venedetektiivkirjaniku Boriss Akunini raamatute kangelane Erast Petrovitš Fandorinuurib keerulisi juhtumeid XIX–XX sajandil. Eesti keeles on Boriss Akuniniltvarem ilmunud Erast Fandorini uurimised „Azazel”, „Türgi gambiit”,„Leviathan”, „Achilleuse surm”, „Eriülesanded”, „Riiginõunik”,„Kroonimine”, „Surma armuke”, „Surma kallike”, „Teemantvanker”,„Nefriitpalvehelmed”, „Maailm on lava” ja „Must linn”.

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga.Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”