Книги, похожие на «Kurt Sweeney, Koonused»

Kui Zarina Brydeni vanemad hukkuvad, asub ta elama oma onu ja onunaise juurde. Ehkki ristiema on pärandanud Zarinale tohutu suure hulga raha, on range kindralist onu tema ametlik eestkostja. Ja kui kindral teatab, et Zarina peab abielluma Malnesbury hertsogiga, kes on temast palju aastaid vanem, on Zarina meeleheitel ja tema mõistus otsas. Siis avastab ta ratsutama minnes, et naabermõis müüakse selle enesetapu sooritanud omaniku Darcy Linwoodi võlgade katteks maha. Müüki korraldab Darcy noorem vend Rolfe, kes on selleks puhuks Indiast koju tulnud. Zarina peas areneb mõte… Ta maksab võlad kinni ja säilitab mõisa, kui Rolfe on nõus temaga kihluma, et päästa Zarina sunnitud abielu küüsist. Rolfe nõustub vastumeelselt. Juhtides onu valedele jälgedele, alustavad Zarina ja Rolfe kummalist teekonda…

On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist.Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.