Книги, похожие на «Stina Jackson, Kõnnuküla»

„Elunautijad“ on Neshovi-saaga viies raamat, järg romaanidele „Berliini paplid“, „Erakvähid“, „Rohelised aasad“ (eesti keeles kõik 2008) ja „Andestada saab alati“ (2017). Tormod Neshov elab nüüd hooldekodus ja tunneb end seal turvaliselt. Kuid ta on kaitsetu mälestuste ees, mis öösiti tema üle võimust võtavad. Mitte mingi hinna eest ei soovi ta külastada Neshovi, kuigi Torunn on nüüdseks talu üle võtnud ja vana räämas maja on korda saamas. Torunn osaleb üha rohkem Margido matusebüroo tegemistes. Erlend on end ajutiselt töölt vabaks võtnud, et hoida silm peal Klampenborgi villa remondil, ja tema elu oleks puhas nauding, kui Raasukese uued toitumisreeglid seda elu ei segaks.Ragde on kirjutanud järjekordse haarava loo vanadest roostes peresuhetest, mis siiski on sisimas soojad; surmast, mis võib olla järsk ja halastamatu, ja elust, mis peab alati edasi minema. „Elunautijad“ on õrn, kuid jõuline lugu sellest, mis lahutab, ja sellest, mis seob inimesi ning just see teeb teose hingeminevaks tervikuks.Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud ka populaarne telesari. Eesti keeles on samalt autorilt ilmunud ka romaanid „Öine soov“ (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks“ (2012).

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.

Pensionärikamp tegutseb jälle – agaramalt kui kunagi varem!Märtha ja tema sõbrad on Las Vegases. Nad pistavad valehambad suhu ja istuvad ratastooli, et rünnata kasiinot ja tõelises Robin Hoodi vaimus vaestele raha hankida. Pärast kuritegu pöördub Pensionärikamp tagasi Rootsi, et politsei kannult maha raputada, ent satub otse sülle kuritegelikule motojõugule. Kuid Märtha ei lase end hirmutada. Ta pakub poistele vahvleid ja murakalikööri, ise juba järgmise sissemurdmise plaanile viimast lihvi andes. Ehk saaks tsiklimehi järgmises kuritöös ära kasutada? Aga mis siis, kui nad pensionäre tüssata kavatsevad … Märthal, Taibul, Rehal, Anna-Gretal ja Stinal ei ole kerge, kuid nad jätkavad visa võitlust selle nimel, et kogu ühiskonna elu oleks parem.Catharina Ingelman-Sundberg on kirjutanund rea romaane ja populaarteaduslikke raamatuid ajaloost. 2004. aastal lõi läbi huumorižanris hinnatud „Tädileksikoniga”. Pärast pikka aega ajakirjanikuna Svenska Dagbladetis töötamist on ta nüüd pühendunud raamatute kirjutamisele. Pensionärikamp seikles eesti keeles esimest korda raamatus “Vanaproua, kes röövis panka”.

Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.„Täiuslik kriminull.” Dagens Nyheter„Anders de la Motte käsitleb klassikalist kriminulliteemat õrna käega, ilmutab suurepärast vaistu nii looduse kui ka väikese kogukonna intriigide ja õhkkonna tajumisel.” Skånska Dagbladet

Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. 1986. aastal sõidab Moskva ülikoolis arheoloogiat õppiv soome tüdruk rongiga Moskvast Ulaanbaatarisse. Sõit kestab nädalaid, mõnes jaamalinnas on peatus mitme päeva pikkune. Tüdruk on ühes kupees 45-aastase palju näinud ja läbi elanud vene mehega, kes joob kõvasti viina ja üritab tüdrukut paaril korral õnneks võtta, aga on pigem ikka vene hing, tutvustab pikkades monoloogides oma keerulist elukäiku ja elufilosoofiat, mis samas iseloomustab hästi ka kogu nõukogude korra segaputru. Koos käivad nad ka linnu avastamas, mehe nõukogude elu tundmisest on tüdrukule palju kasu, eriti sihtpunktis Ulaanbaataris, kus tüdruk soovib näha kaljujoonistusi, aga selgub, et välismaalasi linnast välja ei lubata. Rongis ebameeldivaid hetki põhjustanud mees on Mongoolia absurdis siiski ainus päästerõngas, lausa kodune ja turvatunnet sisendav. Teos kirjeldab palju vene elu eripära, väga poeetilised on pakaselise ilma ja nõukogude absurdi kirjeldused.