Книги, похожие на «Stina Jackson, Kõnnuküla»

„Päevikuküttides” alanud sündmused jätkuvad pärast mõnekuulist vaheaega uue sissemurdmisega Urmas Rohtla elumajja. On põhjust oletada, et endiselt otsitakse tema linnuvaatluspäevikuid. Vahepeal silmist kadunud kahtlased tegelased hakkavad taas varjatult tegutsema. Kahtlusaluste ring laieneb aga veelgi …Üha kriminaalsemaks muutuvaid sündmusi asub menetlema raamatutest „Jaanituli Käopesas”, „Kuristik raiesmikul” ja „Päevikukütid” tuttavaks saanud kriminaalpolitsei uurijate tiim Marko Tammiku juhtimisel. Seekord tuuakse päevavalgele kogu tõde ning selguvad nii mõnedki üllatavad faktid. Mäng käib kõrgetele panustele ja tulemused on vastavad: kes kaotab varanduse, kes vabaduse, kes koguni elu.Eet Tuule on varem avaldanud üksteist raamatut. Tema loomingus on nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane.

Uues Palgasõduri-seikluses on tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka vastaseks kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad silmast silma kohtumata asuvad mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Kuulid vihisevad, autkummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle “karvane käsi” paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Ainus tegelik võit on ellujäämine. Kassist võib hetkega saada hiir, kunagi pole teada, millal ja kelle taga järjekordne lõks kinni klõpsatab.

Susan Branch ja Nick Lansing on kõrgseltskonna satelliidid, kelle elujärg sõltub jõukate sõprade heatahtlikkusest. Hetketuju ajel otsustavad nad abielluda ning nautida aasta sõltumatut elu, mida võimaldavad pulmadeks saadud tšekid ja mesinädalate veetmiseks pakutud häärberid. Abieluleppe juurde käib aga klausel, et teine antakse vabaks kohe, kui tekib väljavaade abielludes parem partii teha. Noorpaari õnn hakkab peale esimest Como järve ääres veedetud kuud murenema, kui nad on sunnitud kolima Veneetsiasse, kus egotsentriline ja silmakirjalik seltskond paneb proovile nende enesekindluse, väärtushinnangud ja armastuse. Sotsiaalne surve on nii tugev, et viib noored abielulahutuse lävele. Õnneks on ilmas tähtsamaid asju kui luksus ja lõbujanu, nende teadvustamine toimub aga läbi valu ja vaimse kasvamise.

„Minu võitlus 3” räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub? „Minu võitlus 3” kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.