Книги, похожие на «Margit Prantsus, Kommenteeritud juudi jutud. 70 tõestisündinud lugu»

Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal… Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse.Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb.

Raamat käsitleb riigisaladuse kaitse teemat uudselt ja samas ka piisavalt ammendavalt. Teoses vaadeldakse riigisaladuse kaitse õiguslikke aspekte, füüsilist kaitset, ametnike ja ohvitseride tausta kontrollimist ning sideturvalisuse tagamist riigis. Vaatamata sellele, et käsitletavast perioodist on varsti möödas terve sajand, on raamatus käsitletavad probleemid vägagi päevakohased ka tänases Eestis. Millist informatsiooni ja miks riik salastab? Kas riik ei kasuta salastamist elanikkonna julgeoleku tagamise asemel hoopis millegi kinnimätsimiseks? Kas saladused on ikka piisavalt kindlalt kaitstud?Ajaloodoktor Ivo Juurvee näol on tegemist autoriga, kes omab lisaks väljaarendatud ajaloolase baasoskustele väga head arusaama õigusteadusest ja krüptograafiast, ja kellel on missioon rikastada Eesti ajalooteadust seni läbiuurimata teema käsitlusega. See raamat on oma sisutiheduselt ja faktoloogialt tähelepanuvääriv. Peateema taustal joonistub ilmekalt välja Vabariigi esimese 20 aasta ajalugu.Teos on varustatud põhjaliku ingliskeelse kokkuvõttega (Protection of Classified Information in Estonia 1918–1940).

Teos koosneb kahest köitest. Kindlasti tuleks osta ka II köide.Oswald Spengler (1880–1936) näitab selles juba Esimese maailmasõja järel suure lugejamenu saavutanud suurteoses, et teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole inimkonna üle nii suurt võimu, kui on arvatud. Järelikult ei mõjuta need inimesi sel määral nagu kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. See teos on sundinud ennast ühe või teise uuema nurga alt taashindama paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on ju elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.