Книги, похожие на «Olev Muutra, Kolmteist rändurit»

Antoine, neljakümneaastane pereisa, on kindlustusekspert. Juba kaua, liiga kaua hindab ta teiste elusid, määrates nende rahalise väärtuse. Ühel ööl proovib ta ära määrata oma elu hinda ja mõistab, et ta elu on olnud üksnes ebaõnnestumiste jada. Et seda katkestada, otsustab ta minna vabasurma ja võtta endaga kaasa ka lapsed – et nad elus ei kannataks. Läbi ebaõnnestunud kuriteo ja kinnise psühhiaatriahaigla jõuab Antoine lõpuks elu väärtuse mõistmiseni.Grégoire Delacourt (s 1960) tegutses aastaid edukalt reklaaminduses. Oma esimese romaani avaldas ta viiekümneaastasena ja saavutas kirjanikuna peagi ülemaailmse edu. „Tabamatu õnn“, Grégoire Delacourti neljas romaan, on vapustav lugu elu vägivaldsusest ja andestamise jõust.

Yamina kangestus, kui uus hirmuhoog temast üle uhtus. Elu oli muutunud hädaohtlikuks. Imekaunis noor venelanna oli sunnitud otsima Krimmi sõja aegses Konstantinoopolis sultani haaremis varju hullunud rahvahulga eest, kes oleks ta tükkideks rebinud. Ja kui ka haaremis ähvardas Yaminat oht, mitte küll tema elule, vaid vooruslikkusele, pidi ta taas põgenema.Peidetuna suure idamaise reisikirstu põhja, kanti ta sultani kingitusena laeva pardale. Yamina arvas, et lõpuks ometi on ta kaitstud, kuni kuulis mehe häält, kes võttis sultani kingituse vastu – see oli mees, keda ta põlgas. Pigem läheks ta tagasi haaremisse või lõpetaks oma elu merepõhjas kui oleks laeva pardal selle koletise võimuses.

Kui ema sõidab Šveitsi, lähevad Anita ja tema õed elama sugulaste juurde. Noorima tütrena pole Anital muud võimalust kui minna Harrogate’i, kus elab vanatädi, kes on pühendunud heategevusele. Enne lahkumist väiksest külast, kus ta koos õdedega elab, vaatab Anita taevasse ning mõtleb Lutsiferist ja ümber pöörates näebki teda enda ees!Neiu kohtub temaga uuesti Harrogate’i pumbamajas ja saades teada, et tegu on Ollertoni hertsogiga, palub Anita temalt abi, põgenemaks vana pastori eest, kellega neiu peab vanatädi käsul abielluma.

See on romaan Vene–Ukraina relvakonflikti raames toimunudlahingutest Donetski lennujaamas. Tegevuse peajoon areneb minutite kaupa enamkui 240 päeva pikkuse (maist 2014 kuni jaanuarini 2015) piiramise viimase viiepäeva jooksul. Romaani kangelased on väljamõeldud, kuid enamik lahingustseeneja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel.Peale autori kogemuste on raamatu aluseks nelikümmend kolm tundi intervjuusidlahingutes osalenud sõdurite ja ohvitseridega, kes kaitsesid lennujaama viimasepäevani. Sergei Loiko (1953), lõpetas Moskva võõrkeelte instituudi ja teenisenne ajakirjanikukarjääri strateegilistes raketivägedes. Aastast 1991töötab ta ajalehele Los Angeles Times. Loiko on valgustanud sõjategevustMägi-Karabahhis, Rumeenias, Tadžikistanis, Tšetšeenias, Gruusias,Afganistanis, Iraagis.

Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand“ jätkab East Endispõetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaesteelust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja,kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Siin on lugu Jane’ist, kesNonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja olioletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastasevahega ja lapsed jäid lageda taeva alla … Kõik need lood annavad haaravapildi, parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamutivisadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.