Книги, похожие на «Андерс Рослунд, Kolm tundi»

"Raadio" viib lugeja Liivimaale, Pariisi ja New Yorki. Romaani tegevus toimub reaalajas. Minajutustaja on gay, kes on eestlaste elu suhtes üsna irooniline.

Vanaema käib kaunile leedi Valeria Nethertonile peale, et too kohtuks hertsog de Laparde'iga. Tema isa võtab vastu kutse külastada hertsogi lossi ning plaanib oma jahiga Biarritzi seilata. Kuid ratsutamisõnnetus takistab teda ning Valeria tormakas poolvend Tony peab tema asemele astuma. Tony on aga kindlalt otsustanud näha nii uljast kankaani, nagu seda Pariisis tantsitakse, et veenab Valeriat kehastama kahtlase reputatsiooniga naist, et seda Biarritzis Moulin de la Meris vaadata. Nii seob Valeria end ohtliku ettevõtmisega, milles ta kaotab oma südame põnevale krahv de Savinile…

Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida, ajas Andres Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale nii tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm. Rita Leidpalu polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata:Sinu endine naine vist töötab politseis? Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata. See oli praegu löök allapoole vööd, tunnistas ta hõreda irooniaga…

Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.