Книги, похожие на «Андерс Рослунд, Kolm minutit»

London. Linn on pandeemia tõttu karantiinis. Haiglad ja hädaabiteenused ei pea koormusele vastu. Võimust on võtnud vägivald ja rahvarahutused. „Nad väitsid, et see gripp nakatab kahtekümmet viit protsenti tervest elanikkonnast. Seitsekümmend kuni kaheksakümmend protsenti nakatunutest sureb. Tema oli nakkuskoldega vahetus kokkupuutes olnud, olukord polnud niisiis tema kasuks.“ KARANTIINIS LINNGlobaalse pandeemia epitsentriks olev London on lukku pandud. Vägivald ja rahvarahutused tõstavad pead. Linnas on kehtestatud sõjaseisukord. Praeguseks juba tuhandeid ohvreid nõudnud viiruse eest pole keegi kaitstud. Tervishoiu- ja hädaabiteenistustel käib olukord üle jõu.TAPETUD LAPSEhitustöölised leiavad ajutise haigla rajamiseks mõeldud krundilt koti tapetud lapse luustikuga. Linnas tegutseb halastamatu tapja, kelle eesmärgiks on teha kõik selleks, et luude omanikku ei tuvastataks.VÕIMAS VANDENÕUPolitseiuurija Jack MacNeil loeb oma viimase tööpäeva lõpuni jäänud tunde. Mehe karjäär on hävitatud, abielu otsa saanud ja viirus pole puutumata jätnud ta enda perekonda. Iga ta sammu jälgivad pahaendelised jõud, olles valmis tõe varjamiseks taas tapma. Kas mehe tapjaks saab surmav viirus või teevad seda mõrtsukad?Enam kui kolm miljonit raamatut müünud, ajalehe The Sunday Times menuraamatute autor ja rohkesti auhindu võitnud kirjanik Peter May lõi krimipõneviku „Lukus linn“, mille tegevus leiab aset maailmas, kus me elame praegu – ja mille saabumist keegi poleks osanud ette kujutada. Klassikaline Peter May krimilugu „Lukus linn“ on geniaalselt kirja pandud, põhjalik ja täiuslikult teostatud. „Lukus linn“ tutvustab meile Londonit üleilmse pandeemia taustal.May kirjutas raamatu „Lukus linn“ 15 aastat tagasi, kuid käsikiri jäi seisma, kuna toona ei soovinud keegi seda avaldada. Tema 2005. aastal maalitud pilt mõjus tookord otsekui düstoopia; tänaseks on ent kätte jõudnud aeg, mil kirjeldatud olukord on tõeks saanud. Hirmutavalt realistlik ja enneolematu põnevik keskendub inimkogemustele tapva viiruse tõttu lukku pandud maailmalinnas.

Sügis on käes. Ühes Oslo kesklinna pangakontoris on juhatajal aega kakskümmend viis sekundit, et tühjendada sularahaautomaat. Tal kulub kolmkümmend üks sekundit. Röövel näitab turvakaamerasse kuut sõrme ja laseb maha naise, kelle on pantvangina sihikule võtnud. Vaneminspektor Harry Hole ärkab oma korteris, täielikus teadmatuses viimase öö sündmuste kohta, meeles vaid see, et oli kutsutud õhtust sööma oma kunagise armukese juurde, kes pakkus tšillirooga ja näitas valmimisjärgus kunstiteost, mille naine oli ristinud „Nemesiseks“.Oma kodust leitakse surnult naisterahvas, kes näib olevat teinud enesetapu. Surnukehal puuduvad vägivalla tunnused ja relval on vaid ühed sõrmejäljed. Juhtum näib olevat lahendatud. Ent kohale satub ka Harry Hole. Ta on eelmisel õhtul samas toas õhtust söönud, ja nüüd on Anna, mustlasverd kunstnik, surnud…Jo Nesbø (snd 1960) on Norra kirjanik ja muusik, endine börsimaakler, kes pühendus kirjutamisele pärast oma esikromaani “Nahkhiir” suurt menu. Inspektor Harry Holest jutustava krimisarja eest on Nesbø võitnud mitmeid auhindu, raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 9 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud 40 keelde. Viimati on eesti keeles ilmunud Harry Holest jutustavad romaanid “Lumememm” ja „Soomussüda“.432 lk

Fundamentalistid tapavad Alžeerias neli nunna ja nende juurde öömajale jäänud Rootsi naise. Aasta hiljem vapustavad idüllilist Skåne kommuuni võikad mõrvad, millest aimub järjekindlat raevu ning mille külma­verelisus ja kaalutletus mõjuvad lausa halvavalt. Komissar Kurt Wallander ja tema kolleegid peavad lahendama kuriteo, mille jõhkrus ei raputa ainult vaikse linnakese, vaid ka terve kuningriigi alustalasid. Kurt Wallander on Rootsi kirjaniku Henning Mankelli loodud tegelaskuju, talitsetud põhjamaine introvert, keda tuntakse terves maailmas. Kirjaniku stiil on esmapilgul värvitu ja lihtne, ent tema teosed on laetud sellise pingega, et raamatuid on raske käest panna.

Daisy oli alati tahtnud olla originaalne, ekstravagantne, «metsik», nagu ta enda kohta ütles. Ta oli tahtnud elada eksootilistes kohtades, armastada ebatavalist meest. Kõike seda oli ta elus olnud ja kõik see oli kaasa toonud pettumust ja valu. Siis aga kohtas ta Teague`i, põhimõttekindlat ja tõsist meest…

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.