Книги, похожие на «Jakob Mändmets, Kolm laipa lumisel väljal»

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on 20. sajandi silmapaistvamaid prantsuse kirjanikke. Tema romaanid tõid esimest korda prantsuse kirjandusse suulise kõnekeele ja sootuks uue vaatenurga maailmale. “Reis öö lõppu” on 1932. aastal ilmunud Céline’i esikromaan, mis on tänaseni üks tema loomingu loetumaid näiteid. Vaimukas kõnekeelne romaan jutustab peategelase, meditsiiniüliõpilase Ferdinand Bardamu seiklustest Esimese maailmasõja keeristes, Aafrikas, Ameerikas ja viimaks ühes prantsuse provintsilinnas. Ühtaegu teravalt ühiskonnakriitiline ja ülimalt stiilne meistriteos, kujutab “Reis öö lõppu” endast läinud sajandi prantsuse kirjanduse üht kõige eredamat saavutust.

Sari „Nero Wolfe’i juhtumid“Tõlkinud Jaan KabinKujundanud Villu Koskaru272 lkKirjastus TänapäevPaul Chapini ülikoolikaaslased pole endale kunagi päriselt andestanud traagilise lõpuga vingerpussi, mille tagajärg on ränk trauma terveks eluks. Ometi usuvad nad, et Paul on neile andestanud… Kuni üks neist kukub kaljult surnuks ning teistele hakkavad saabuma luuletused vihjetega kättemaksule ja mõrvale. Pauli toetamiseks loodud Lunastusliiga hirmunud liikmed pöörduvad Nero Wolfe'i poole. Kuid kas piisab Wolfe'i geniaalsusest ja Archie usinusest, et mängida üle mõrvar, kes on nii meisterlik, et suudab kuritöid kavandada ja täide viia kõigi silme all?

Kas olete valmis juhtumiks, et kohtute Kuldkalakesega, kes lubab lahkelt täita Teie soovid?Autor on raamatus kirjeldanud hulganisti lõbusaid ja vähem lõbusaid lugusid sellest, mis võib juhtuda, kui selline kohtumine ootamatult toimub. Lood panevad mõtlema, mis meie soovid võiksid olla ja millest me oma hinge sügavas sisemuses õigupoolest unistame.Vastus sellele küsimusele polegi nii lihtne nagu esialgu võiks paista.Head lugemist!

Kui Andres Västrik viimati kalal käis, tõmbas ta välja suure havi, kaheksakilose, roostes landid rippusid armilise lõua küljes. Kuid seekord tõmmati vanapoiss ise välja ja landi otsas siputas seega 90 kilo pohmellis testosterooni. Palju ei puudunud, et ta oleks trofeeks tehtud ja teistele hoiatuseks sabapidi üles riputatud. Koos dzhiif Reinu-, äpardunud gängiliikme Kalle- ja kümnete teiste jipi-aiee-dega.

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…