Книги, похожие на «Carl Robert Jakobson, Kolm isamaa kõnet»

„Poldarki” sarja lugejad on nautinud häirimatut õnne, mis valitseb neile armsaks saanud Rossi ja Demelza suhetes. Paraku koguneb selle abielu kohale pilvi, kui Prantsusmaalt sõjavangist päästetud noor mereväeohvitser Demelzasse meeletult armub. Prantsusmaa-retke järel sõjakangelaseks kerkinud Rossil tuleb isikliku elu murede kõrval maadelda George’i süveneva vaenulikkusega: vana Agatha surmaeelsed sõnad on tekitanud tolles piinavaid kahtlusi. Naabritevahelised pinged süvenevad, kui Ross otsustab lõpuks ikkagi kandideerida alamkotta, ohustades George’i parlamendiliikmekohta.Nende intriigide taustal hargnevad teised, niisama põnevad. Mida teeb George’i kahtluste hajutamiseks Elizabeth? Kuidas läheb teineteisest lahutatud Morwennal ja Drake’il? Mis juhtub Osborne’ide majas, kui sinna saabub abiliseks Morwenna noorim õde Rowella? Kuidas võitleb saatana kiusatustega Emma Tregirlsisse armunud Sam? Mismoodi saavad erineva elustiili põhjustatud raskustest üle Caroline ja Dwight?Neli jõekäärus ujuvat luike esindavad melanhoolse Rossi silmis nelja naist, kellega tal on tulnud viimasel ajal ühel või teisel moel kokku puutuda.

Tundeid vaos hoidev, arukas ja intelligente Iris on leppinud teadmisega, et armastus pole tema jaoks. Austajaid on tal palju, kuid tõeline armastus ei taha kuidagi tulla. Siis aga, kui ta kohtab Brianit, muutub tema elus kõik. Mees äratab temas sellised tunded, mille olemasolu ta – pealaest jalatallani praktiline, asjalik ja kaine ellusuhtumisega naisterahvas – isegi kahtlustada ei osanud. Ja tema mõõdukale, rahulikule elule on tulnud lõpp.

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.

Selles raamatus on tõestisündinud humoorikad loomalood Soomaa kandist. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood. Raamatu autor Edu Kuill on töötanud Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses, pidanud turismitalu, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ja kohaliku kooli õpetaja. Rahvapärimusi uurides avastas ta enda jaoks ka šamanistliku eluviisi.