Книги, похожие на «Priit Uring, Kolm eemalduvat kinga»

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.

Ühele poolatarile. Orjastatud maa tütar, ingel armastuse poolest, deemon fantaasia poolest, laps usu poolest, vanake kogemuste poolest, mees mõistuse poolest, naine südame poolest, hiiglane lootuste poolest, ema kannatuste poolest ja poeet unelmate poolest – sulle, kes sa pealegi oled Ilu ise, pühendan selle teose, kus su armastus ja fantaasia, su usk, su kogemused, su kannatused, su lootused ja su unelmad on otsekui lõimed, millest valmistatud kude pole siiski nii hiilgav kui su hinges peituv poeesia, mille sära, elustades su nägu, on sind imetlevale inimesele seesama, mis teadlasele on kadunud keele kirjamärgid. De Balzac.