Книги, похожие на «Imbi Neeme, Kokkupõrked»

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.

Noor Leslie, kes on kaotanud lootuse leida tõelist armastust koduses Chicagos, otsustab suunduda otsinguile mõistatuslikku ja paljulubavasse Indiasse. Ta kohtab oma teel mitut meest ja nad kõik tahavad saada selle veetleva seikleja väljavalituks. Kirglik prantslane, piltilus türklane, pilkehimuline ameeriklane – kes neist on talle saatuse poolt määratud?

Romaan „Avameri. Kalamehe mõrsja” on järg romaanile „ Avameri. Kapten”. Romaanis jätkuvad SRTR Roobaku meeskonna ponnistused kalapüügil Aafrika vetes ning ootamatu dokiremont Luandas, kus samal ajal on poliitiline situatsioon läinud väga teravaks, kaldal käib sõda ja kohalikule nõukogude kogukonnale on välja kuulutatud 48-tunnine valmisolek evakuatsiooniks. Selles segaduses, kus keegi ei tea ega tahagi midagi teada, peab noor kapten Volmer näitama iseloomu. Kolhoosi Kaluri Poeg tegevusele on tugeva pitseri vajutanud babiidi-afäär, kuid sellele vaatamata peavad inimesed leidma võimaluse oma töid ja tegemisi jätkata ja nagu ütleb püügiosakonna ülem Olev Räim: „Alati on kusagil midagi uuritud ja puuritud, mida meie sinna parata saame. Meie jätkame oma taotlusi ja asja ajamist sama rahulikult ja järjekindlalt kui varem …”