Книги, похожие на «Megan Miranda, Kõik need kadunud tüdrukud»

Raamatu pöörase tempoga arenevate sündmuste keerisesse sattudes saab üpris kiiresti selgeks, kes on kes ja mis värki elus ajab. Surmigavuses suikuva Võsaste elu on ühtäkki sootuks pea peal ja elanikud täiega pöördes! Raivo Tihanov on kunstnik ja lastekirjanik, kellelt on varem lugejateni jõudnud koomiksid Jõmmi seiklustest, lasteraamat „Tom ja äperused” ja põnev jutukas „Öös on müttajaid”. Tema lustakad pildid ilmestavad paljusid kooliõpikuid.

Elus tuleb nii mõndagi ette. Kui peresuhted ei klapi, on töö juures kõik hästi; läheb äris halvasti, ilmub kallis inimene. Noor ja ambitsioonikas kinnisvaraäri kaasosanik Keira satub oma äripartneri tegude tõttu ohtu ning peab kodulinnakesse varjule minema. Sealne politseinik, Keira endine kavaler Mitch suhtub aga umbusuga neiu juttu, et peale kolme aasta pikkust eemalolekut tahtis too üksnes oma sugulasi külastada.

Rootsi parima põnevuskirjaniku Emelie Scheppi uus romaan!
Ühel soojal suvepäeval helistab kuueaastane poiss oma isale. Kabuhirmul olles räägib ta, et keegi on tunginud nende koju Norrköpingis, et võõras on ema põrandale pikali löönud. Pärast seda kaob poiss jäljetult.
Prokurör Jana Berzelius juhib selle keerulise juhtumi uurimist. Koos kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderiga püüab ta välja uurida kadumise tagamaid. Ja mida lähemale tõele nad jõuavad, seda isiklikumaks muutub uurimine Jana jaoks. Ta mõistab, et poisi leidmisega on kiire, väga kiire.
Samal ajal nõuab halastamatu Danilo Peña, et Jana teda arestimajas külastaks. Kui Jana lõpuks temaga kokku saama soostub, heidetakse ta jubedasse võitlusesse elu ja surma peale, kus mängu pannakse kõik ja kõik on ohus.
„Oma isa poeg“ on neljas raamat Emelie Scheppi Jana Berzeliuse sarjast. Sarjast on lühikese ajaga saanud rahvusvaheline menuk, mida tänaseks on müüdud 30 riiki. Emelie Schepp on nimetatud Rootsis aasta krimikirjanikuks 2016, 2017, 2018.

Sussexi rannikult leitakse teismelise laip, millel puuduvad elutähtsad elundid. Veidi hiljem tuleb päevavalgele veel kaks laipa.Leitud surnukehade juhtumit uuriv Roy Grace jõuab jälile Ida-Euroopast lapsi smugeldavale jõugule. Peagi leiab Grace end ühe tänavalapse elu nimel ajaga võidu jooksmast, samas kui üks meeleheitel ema ei vali enam oma tütre päästmiseks vahendeid.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.