Книги, похожие на «Ali Benjamin, Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta»

Hambaid risti surudes pigistas Kaaren välja kolmanda verepiisa. Võlukepid vihisesid üha kiiremini ja Hõbe lähenes lugemisega lehekülje lõpule: „ … saveat delo as sek asi eiem.”Kaaren sirutas jalad tiigipõhja poole, pani silmad kinni ja pomises: „Kitsevägi, kitsevägi, kitsevägi…”Järsku puudutasid ta jalad midagi siledat, kõva ja külma. Ta avas silmad ja seal see oligi – kuldne ring, mida läbis rist. Nad olid värava jälle üles leidnud!…Fantaasiaraamatus „Allikahaldjas” viib teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepp lugeja seiklema eesti mütoloogiailma. Kinnise loomuga 12-aastane Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe vanaisa seltsis. Tiigi põhjast avastatud värava kaudu sattuvad nad Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate elu vürtsitanud, kuid tänaseks unustusehõlma vajunud värvikad kangelased ja nõiduslikud olendid. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata. Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu" oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja" auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu".

„Kuu kroonikad“ on Marissa Meyeri viiest raamatust koosnev sari, kus uue futuristliku võtme saavad tuntud muinasjutud Tuhkatriinust, Punamütsikesest, Rapuntslist ja Lumivalgekesest.–Satelliidile vangistatud, tipptasemel häkker ja valmis maailma päästma – Cress ei ole tavaline hättasattunud preili.Cress kasvas üles vangina. Kaaslaseks vaid võrguekraanid, on ta sunnitud täitma kurja kuninganna Levana käske. Seekordseks ülesandeks on leida Cinder ja jälgida ta nägusat kaasosalist keiser Kaid. Kuid kuninganna Levanal ei ole aimugi, et tagaotsitavad ja kihlatu plaanivad ta kukutada… Kui teed ristuvad ja vabaduse hind tõuseb, ei ole õnnelik lõpp Cressi, Scarleti ja Cinderi jaoks kunagi kättesaamatum tundunud.

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”„Sa oledki must kümme aastat vanem.”„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”„Üheksanda.”Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.

Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata. “Enesetapjad” on Birk Rohelennu teine noorsooromaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.