Книги, похожие на «Taavi Kangur, Kõigile saab kurikaga virutada»

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Jüri Kolk – see on nagu vanamehe nimi. Tegelikult Kolk mingi vanamees ei ole, vastupidi, ta kirjutab nagu noor jumal, on lausa külluse sarv. Mõni teine kirjanik, kellele on vähem antud kui Kolgile, venitaks igast selle raamatu jutust välja romaani, aga Kolk on pillav, teeb justkui tervele kõrtsile välja.(Urmas Vadi)Milline naine poleks kannatanud maitsetute tähelepanuavalduste all? Surunud laua all kätt rusikasse, sellal kui nägu üle veiniklaasi naeratas? Jüri Kolk teab, kuidas sest hädast pääseda – ja miks on kasulik kanda madalaid kingi.(Triinu Pakk)Raamatus leidub ka Tuglase auhinna võitnud novell „Sünnimärk”.