Книги, похожие на «Heiti Talvik, Kohtupäev»

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse. Pjotr Aleškovski (snd 1957) on hariduselt ajaloolane ning töötas aastaid Kesk-Aasias arheoloogina väljakaevamistel ja Põhja-Venemaal ajaloomälestiste konserveerijana, enne kui pöördus 1990ndate keskel kirjanduse radadele. On avaldanud mitmeid proosakogumikke ja romaane, „Kala. Ühe rände lugu“ pääses 2006. aastal Vene Bookeri lühinimekirja. Aleškovski on tuntud ka ajakirjaniku, tele- ja raadiosaatejuhina.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

On aasta 1994. Verinoores Eesti Vabariigis käib võitlus selle nimel, kes kontrollib riigi ühtkasulikumat majandusharu – alkoholiturgu. Illegaalses alkoholiäris ringlevatemiljonite jälgi palgatakse ajama intriigide tõttu tööta jäänud tipp-kriminalist Mändmaa. Ootamatult satub uurija aga olukorda, kus tal tuleb lisaks kaduma läinud viinatehastele otsida ka Venemaalt varastatud tuumakohvreid. GRU ja KGB omakorda värbavad neilt varastatud kohver-tuumapomme otsima Palgasõduri, tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka. Mängusekkuvad rahvusvahelised luure- ja terroriorganisatsioonid. Kas kohvrid õnnestub leida või ähvardab Tallinna linna tõesti tuumaplahvatus? Endine kriminaalpolitseinik ja eriteenistusejuht Kalle Klandorf pakub omakolmandas krimiloos ühe intrigeerivama Estonia hukkumise versiooni. Raamatu (anti)kangelase eluohtlike seikluste kaudu saab autor rääkida sellest, mida taoma värvikast töisestminevikust muidu kunagi avaldada ei saaks.

Kiirete, täpsete ja halastamatute lõigetega lahkab autor kõige igapäevasemaid elusituatsioone ja suhtepõimikuid. Tema tegelased, kes igaüks oma ainulaadse häälega oma loo jutustavad, on enamasti tavalised inimesed, mõnikord meeldivad ja liigutavad, kuid sageli ka elult haavata saanud ja kannavad endaga mõnd sünget saladust.

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes. Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.