Книги, похожие на «Aili Paju, Kohtumine Lennart Meriga»

Mihkel Raud kirjutab julgelt1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutestselles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb tanii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbiterve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad kesetsurmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõigeimelisemad laulud.”Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtubautor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehesseda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast.Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse.

Maailmakirjanduse väärtteoste armastatud tõlkija Valda Raua 100. sünniaastapäeva tähistamiseks ilmus tema päevikute, kirjade ja märkmete põhjal koostatud raamat „Üks elu“, milles avaneb nii ta enda ja tema perekonna käekäik kui ka aeg ja inimesed, kultuurisündmused ning seltsielu läbi aastakümnete. Lisaks kümmekond tõlkenäidist, Valda Raua loomingu muljetavaldav bibliograafia, arvukalt fotosid. Lugeja ette ilmuvate inimeste nimed võtab viiel leheküljel kokku teose nimeregister.

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid

Vilja Savisaar-Toomast on otsustanud tõmmata joone oma eelmise ja praeguse elu vahele. Ta teeb seda valusalt, aga ausalt. Meie ees rullub lahti ilusa maatüdruku teekond Eesti poliitilise seltskonna absoluutsesse tippu. Hind, mis sel teekonnal maksta tuli, on ränk.

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.