Книги, похожие на «Liza Marklund, Koht päikese all»

„Elunautijad“ on Neshovi-saaga viies raamat, järg romaanidele „Berliini paplid“, „Erakvähid“, „Rohelised aasad“ (eesti keeles kõik 2008) ja „Andestada saab alati“ (2017). Tormod Neshov elab nüüd hooldekodus ja tunneb end seal turvaliselt. Kuid ta on kaitsetu mälestuste ees, mis öösiti tema üle võimust võtavad. Mitte mingi hinna eest ei soovi ta külastada Neshovi, kuigi Torunn on nüüdseks talu üle võtnud ja vana räämas maja on korda saamas. Torunn osaleb üha rohkem Margido matusebüroo tegemistes. Erlend on end ajutiselt töölt vabaks võtnud, et hoida silm peal Klampenborgi villa remondil, ja tema elu oleks puhas nauding, kui Raasukese uued toitumisreeglid seda elu ei segaks.Ragde on kirjutanud järjekordse haarava loo vanadest roostes peresuhetest, mis siiski on sisimas soojad; surmast, mis võib olla järsk ja halastamatu, ja elust, mis peab alati edasi minema. „Elunautijad“ on õrn, kuid jõuline lugu sellest, mis lahutab, ja sellest, mis seob inimesi ning just see teeb teose hingeminevaks tervikuks.Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud ka populaarne telesari. Eesti keeles on samalt autorilt ilmunud ka romaanid „Öine soov“ (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks“ (2012).

See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda «kibestunud naabritõpraks». Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute küla”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande lõppu jääb tähistama vere ja vägivallaga loodud ja püsti hoitud suurriigi – Nõukogude Liidu – kokkuvarisemine. Väike Eesti riik saab jälle vabaks, uus elu jõuab ka Raudiku külla. Paraku on pool sajandit kestnud võõrvõim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jälje jätnud. Käsumajanduses üles kasvanud, ei suuda nii mõnigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi võimalusi näha. Sissetulekuta maainimesi ähvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevõtlikke inimesi, kes üleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda püüavad, see aga õnnestub vaid vähestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku külas juuri ajama. Isegi mõis saab peremehe ning külaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii töö kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute küla, sest värske läänetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale.Politsei ei leia ühtegi motiivi, miks pidanuks keegi haiglas töötanud Racheli tapma. Nii hakkab Nora ise uuriva pilguga ringi vaatama, paljastades − või arvates paljastavat − õe ja naabrite väikesi saladusi. Politsei kahtlused koonduvad samal ajal Norale endale, kuna temalgi oleks piisavalt põhjust õe peale vihane olla.Selle psühholoogilise põnevikuga pälvis Flynn Berry 2017. aastal Edgar Allan Poe auhinna parima debüütromaani eest.