Впишите название книги, которая вам понравилась,
и выберите наиболее похожую на нее.
Книги, похожие на «Autor Fanny de Sivers, Koostaja Arne Hiob, Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I»
Ivar Stukolkin oli esimene Eesti ujuja, kes jõudnud olümpiavõiduni. Samuti on ta jäänud tänaseni meie kõigi aegade noorimaks olümpiavõitjaks – Moskva mängudel 1980.aastal oli Stukolkin 19-aastane. Ja kõige noorem on ta olnud ka tippspordist loobujate seas, lahkudes suurest spordist 25-aastaselt. Täna seob teda spordiga kuulumine Eesti Olümpiavõitjate Kogusse ja rotatsiooni põhjal on ta alates 2007.aastast kandnud kogu presidendi tiitlit. Kolm kõrgharideust omandanud Eesti ujumisajaloo esinumber võtab sedagi ametit talle omase tõsidusega.
Autobiograafiline raamat esimesest eesti kergejõustiklasest, Jüri Tarmakust, kes on võitnud olümpiamängudel kuldmedali.
Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.
Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust. Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguste kohta: töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.
Понравилось, что мы предложили?