Книги, похожие на «Erik Tohvri, Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud»

Michel Houellebecq on kirjutanud: „Ma usun vähesesse, kuid see-eest väga sügavalt. Ma usun piiratud kuningriigi võimalikkusse. Ma usun armastusse.”„Serotoniini” peategelane kiidaks need sõnad kahtlemata heaks. Tema lugu viib meid läbi Prantsusmaa, kus traditsioonid on jalge alla tallatud, kus linnad on muutunud elamiskeskkonnana väljakannatamatuks ja kus hävingu servani viidud maapiirkonnad on valmis mässu tõstma.Ta räägib oma elust, tööst põllumajandussektoris, sõprusest, nii palju kui see veel võimalik on, noorpõlveideaalide kokkukukkumisest ja meeleheitlikust lootusest võita tagasi kadunud armastus.„Serotoniinis”, mida peetakse Houellebecqi romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks, räägib autor maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest.

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla. Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

Fabian Riski rahvusvahelise bestselleri sarja kolmas raamat on õudustäratav lugu varastatud identiteedist ja sarimõrvadest.KUUMAL SUVEPÄEVALPolitsei jälitab kiirust ületavat autot läbi Helsingborgi tänavate. Sadamakaile jõudnud, jätkab juht sõitu Öresundi väina külma ja pimeda vee suunas.TRAAGILINE ÕNNETUSVrakist välja toodud laip osutub Peter Briseks, kes on üks linna rikkamaid tehnoloogiaettevõtjaid. Fabian Risk ja tema meeskond on kindlad, et tegemist on enesetapuga. Noor, rikas, edukas – Brise lihtsalt ei teadnud, kuidas abi paluda.JA SIIS LÄHEB KÕIK KÜLMEMAKS …Aga lahkamine paljastab midagi ootamatut. Brise oli õnnetuse hetkeks juba surnud. Ta oli kaks kuud tagasi jõhkralt mõrvatud. Tema keha on peaaegu ideaalses seisukorras kaheksateistkümne miinuskraadi juures külmutatud … Miski siin ei klapi. Ja kui piirkonnas tuleb päevavalgele rida teisi veidraid mõrvu ja kummalisi käitumismustreid, asub Fabian Risk asja uurima.