Книги, похожие на «Erik Tohvri, Kodutute küla I: Ümberasujad»

Kas olete Tallinnas taksosse istudes kunagi mõelnud, et mees rooli taga võib olla kõrgema järgu luureagent? „Ruutuemanda sündroomi” lugemise järel ei tundu see enam sugugi võimatu. Eesti päritolu luurajate Leo Tamme ja Thomas Thamericki tegutsemisele kaasa elades saab lugeja osa põnevatest ja vahel koguni verd tarretama panevatest sündmustest, mis leiavad aset mitmel mandril ja mitme luureagentuuri kabinettides – see on tõeline silmaringi avardamise retk. Poolt maailma hõlmava võrgu niite lahti harutades jõutakse välja ka „Estonia” hukkumise võimaliku põhjuseni. Aga Saaremaal upitab suur kollane kuu ikka end laidude ja saarte tagant mere kohale ja paistab, et maailma parim paik on siiski Kuressaare all lahes asuv Laiamadal.

Kurja loomus” on põnevusromaan, mille sündmustik leiab aset väikeses Põhja-Itaalia mägikülas. New Yorgist pärit filmirežissöör Jeremiah Salinger kolib ajutiselt sinna koos oma naise Annelisega, kes on külakeses üles kasvanud. Salinger väntab mägedes dokumentaalfilmi, mille võtete käigus ta satub kohutavasse õnnetusse. Ainsa ellujäänuna piinab teda Koletise sisin, mida ta üha jälle kuuleb. Et oma üleelamisi unustada, pühendub Salinger aastatetaguse kuritöö uurimisele, mis pandi toime lähedalasuvas Bletterbachi kanjonis. Kolm noort inimest tapeti elajalikul moel ühel 1985. aasta ööl, mil ümbruskonnas möllas metsik torm. Mõrvar on siiani leidmata ja keegi külaelanikest ei soovi seda lugu meenutada. Võib-olla sellepärast, et ainuüksi mõte metsikusest, millega kolm noorukit tapeti, tekitaks neis õudusvärinaid, aga võib-olla ka sellepärast, et neil kõigil on põhjust midagi varjata. Kohalike ja abikaasa Annelise vastupanust hoolimata jõuab Salinger uurimise käigus tõele üha lähemale, kuni päevavalgele tuleb enneolematu hirmutav tegelikkus.““Kurja loomus” jääb tükiks ajaks meelde. Hirmus, õudne, aga väga hästi kirjutatud. Sellised raamatud tõstavad põnevike lati väga kõrgele. Ja mitte lihtsalt põnevike, sest siin oli peale põnevuse veel ka krimi, õudust ning müstikat.” Castorbakar““Kurja loomus” on üks neist põnevikest, millest saaks ka ilma krimiloota päris korraliku romaani – juba enne mainisin, et küla pakub raamatuks ainest ilma mõrvadetagi.” Manni lugemisblogi““Kurja loomus” on meisterlik romaan. Iga element alates atmosfäärist kuni ideaalse tempoga süžeeni oli minu arvates geniaalne.” Raamatukäpp““Kurja loomus” on pööraselt endassehaarav põnevusromaan.” Hyperebaaktiivne

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.

Uues Palgasõduri-seikluses on tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka vastaseks kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad silmast silma kohtumata asuvad mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Kuulid vihisevad, autkummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle “karvane käsi” paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Ainus tegelik võit on ellujäämine. Kassist võib hetkega saada hiir, kunagi pole teada, millal ja kelle taga järjekordne lõks kinni klõpsatab.