Книги, похожие на «Andrea Chapin, Koduõpetaja»

Kui endale elus kohta otsiv Madeleine Maxwell võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, avastab ta peagi, et instituudi üsnagi tavapärase fassaadi taga käib hoopiski iseäralik tegevus, nimelt ei uuri seal töötavad ajaloolased lihtsalt minevikku, vaid nad käivad ise seal, kusjuures seda ei nimetata ajarännakuks, vaid tähtsate ajalooliste sündmuste uurimiseks nende kaasajas. Tööde eesmärk on mineviku tähtsündmusi täpselt vaadelda ja dokumenteerida ning selle kaudu leida vastused paljudele ajaloos vastuseta jäänud küsimustele … ning sealjuures ise ellu jääda! Üsna varsti selgub, et tarvitseb astuda üksainus vale samm ja ajalugu annab vastulöögi. Selge on ka see, et rinda pista ei tule üksnes ajalooga.Jodi Taylor, kes on kirjutanud kümmekonnast raamatust koosneva Saint Mary kroonika, ütleb enda kohta, et oma lähedaste, õpetajate ja tööandjate pahameeleks elas ta aastaid oma mõtetega kusagil kaugel, kuni viimaks tabas teda õnnelik äratundmine, et unistusi tuleks kuidagi ära kasutada, ja ta haaras sulepea. Aga seda, mida ta tahab hakata tegema siis, kui on suureks kasvanud, ei tea ta endiselt.

Mida tahavad Eesti mehed öelda elu ja kunsti, Eesti oleviku, tuleviku ja mineviku kohta? Kellele nad esitavad eksistentsiaalseid küsimusi? Mida vihkavad ja põlgavad, mida soovivad ja loodavad?

Parandatud kordustrükk Mihhail Bulgakovi filosoofilisest, poeetilisest, satiirilisest ja kaunist raamatust, mis kuulub kindlasti 20. sajandi suurteoste hulka. Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab “Meister ja Margarita” vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis “Tristan ja Isolde” või “Romeo ja Julia”. Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma.

Viinile lähenedes haaras Xeniat kabuhirm, sest tal polnud aimugi, mis teda ees ootab. Siiani oli kõik läinud libedasti, kuid vähemalt sada korda päevas mõtles ta sellele, et inimesed, kellega ta lävib, võivad aru saada, et ta pole see, kellena esineb. Nad loomulikult mõistsid, et ta on pärast rongiõnnetust rööpast väljas, segaduses ja pisut hajameelne.Sellest alates, kui ta eraldi kajutis, kahe erariides politseiniku kaitse all La Manche´i väina ületas, tunnetas ta, et liisk on langenud ja tagasiteed enam pole.