Книги, похожие на «Lois Mcmaster Bujold, Kodune sõda»

Kersti Kivirüüt on viie romaani ja paljude lühijuttude autor. Suurem osa tema uue seiklusromaani tegevusest toimub Meerapalu külas Peipsi ääres, mille elu kujutatakse värvikalt ja vaimukalt. Kohalikud teavad, et läheduses Suursoos asub värav surnute maailma, kust pimeduse saabudes ilmuvad külla zombid, kellega on kohalikud juba mingil määral ära harjunud. Loos seikleb palju huvitavaid tegelasi: arrogantne ministeeriumiametnik, politsei- ja piirivalveesindajad, Afganistani veteran, külaelanikud, preestrid, eksortsistid jpm. Sündmustikku on põimitud mitmeid etnoloogilisi pärimusi.

Kent, 1940Idüllilises Chilbury külas on teoksil muutused. Naiste südamed murduvad, saates sõtta poegi ja abikaasasid. Kui vikaar otsustab lõpetada laulukoori tegevuse kuni meeste naasmiseni, näib kõik kadunud olevat.Kuid just laulmiseks kokkutulemine on see, mida Chilbury naised neil süngetel aegadel vajavad. Mõned näevad kooris võimalust oma murede unustamiseks, teised aga juhust särada. Kuid ühe külaelaniku jaoks on koor täiuslikuks kattevarjuks, et hävitada Chilbury taasleitud üksmeel.Lummav, paljusid inimesi haarav lugu, mis kulgeb külaintriigidest romantikani ning meeliliigutava elu ja surma olemuseni. Sellisena valgustab Jennifer Ryani esikromaan kodurinde naiste tõelist vaprust alistamatu vaimuga külas.„Chilbury naiskoor“ on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest.New York Timesi ja USA Today menuraamatute autor Jennifer Ryan on sündinud Inglismaal Kentis. Ta kirjutab paeluvaid raamatuid tavalistest inimestest, kes teevad erakordseid asju. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta raamatutoimetaja Londonis ja Washingtonis. Jennifer elab abikaasa ja kolme lapsega San Francisco lahe piirkonnas.

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.