Книги, похожие на «Sergei Volkonski, Kodumaa. Mälestused»

Üle kolmesaja lehekülje täis meie oma Eestimaa treenerite läbielatud juhtumite, kogemuste, põhimõtete ja järeldustega. Lugeja saab teada mitmed erinevad teed kuidas üks või teine treener oma teed alustas, milliste karidega kohtus ja kuidas neid ületas, kuidas tulid esimesed võidud ja ka kaotused ning kuidas kõigest sellest välja tuldi ja siiani oma teed jätkatakse.Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila, Tõnu Kaukis toovad meieni treenerielu rõõmud ja mured.Saame teda miks üks või teine treener kindlasti ei tee või siis samas peab ülioluliseks. Millised on põhimõtted millega on edu saavutatud ja kuna on tulnud tunnistada, et oleks saanud paremini. Puudu pole ka elulistest seikadest nii sportlastega seonduvalt , kui ka väljaspool seda. Isegi saame teda kellel on kasutuses „ elueliksiir“ mis toob haigusest välja ühe päevaga ning ka selle retsepti ja kasutusjuhendi.Mõned vahepalad, treenimise ajaloost, meie edukate sportlaste arvamustest aegade tagant oma treenerist ja üht-teist veel. Väärikas kokkuvõte meie tänase päeva treenerite oskusteabest ja mõtetest. Olgu see kõik väikeseks kummardus kõigile kes seda ametit on pidanud ja hetkel peavad Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel. Eks seetõttu ole ka pealkirjas äratoodud sõna – kogemus- suure tähega, et see kogemus mida meie treenerid on aegade jooksul talletanud , väärib lugupidamist ja suurt austust.

Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.

USA sõjaajaloo enim tapnud snaipri autobiograafia.

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

See esimene autoriteetne 14. dalai-laama elulugu jutustab loo, mis on ühteaegu inspireeriv ja šokeeriv. Dalai-laama rahu ja kaastunde sõnum puudutab paljusid inimesi sõltumata nende usulistest veendumustest.Elulooraamatu autor Alexander Norman on tunnustatud Tiibeti-uurija ning võimalus dalai-laamaga tihedalt suhelda annab talle võimaluse kõneleda paljudest üksikasjadest, mis pole varem avalikkuse ette jõudnud.