Книги, похожие на «Matthias Johann Eisen, Kodukäijad»

Milliseid tõkkeid küll püstitab saatus mõnikord vastsündinud armastuse teele! Mehist ja kütkestavat Lesterit ning veetlevat Jenniferi tõmbas teineteise poole esimesest pilgust. Kuid Jenniferil on täielik õigus pidada meest kergemeelseks ja südametuks. Samas on mehel õilsad põhjused, miks ta ei saa neiule avaldada seda, mis lubaks neil teineteist leida. Kuidas sellest tupikust välja pääseda? Kas neil õnnestub täita oma unistus inimlikust õnnest ja tõelisest armastusest?

Raamatupidaja Stemin mõrvatakse, kuid ruum kus laip leitakse on seestpoolt lukustatud: siit hargneb edasi mõistatus mida püüavad lahendada sündmustekeerisesse juhusena sattunud dr. Truve ja krimnalist Harro.[…]Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest.„Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis.„Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaal­politseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaal­politsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.”[…]

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.Ja ma leidsin selle.Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.Anna-Maria Penu on kirjutanud nii Hispaaniast kui ka Aafrikast. Tema sulest on Petrone Prindi kirjastuses ilmunud „Minu Hispaania“ ja reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?“ esimene osa.

Põnevuslugu 30-ndate aastate Tartust, kus salapärastel asjaoludel tapetakse menukas näitekirjanik tema näidendi esietenduse ajal.

Hendrik Groeni ülimenukate salapäevikute eellugu
Hendrik Groen ja Evert Duiker, truud sõbrad nii heas kui halvas, on 70+ ja naudivad rahulikku vanaduspõlve. Nad käivad teineteisel külas, mängivad malet ja räägivad elust. Ühel päeval on aga rahu rikutud, kui Evert ilmub Hendriku poole, üllatusena kaasas väike külaline. Meeltesegaduse hoos on ta endaga kaasa toonud hetkeks valveta jäetud võõra lapsevankri koos lapsega. Evert peab seda algul heaks naljaks, Hendrik aga arvab vastupidi. Lapsehoidjatena käituvad sõbrad väga eeskujulikult, nuputades samal ajal, kuidas väiksekest võimalikult kiiresti ja märkamatult vanematele tagasi toimetada. Kuid tahtmatust kasuvanemlusest loobumine ei osutugi nii lihtsaks, sest kadunud lapsega seoses on omad huvid ka kooli haldusjuhil, linnapeal ja nii mõnelgi teisel.
„Väike üllatus“ on kolmas osa Hendrik Groeni raamatusarjast. See ei räägi Hendriku ja Everti elust hooldekodus, kus nad kõik pea peale pööravad, vaid ajast, kui mõlemad veel oma kodus elavad ja teineteisel külas käivad. Muul ajal tegeleb Hendrik eelkõige maailmaparandamisega, saates ajalehtedele kriitilisi lugejakirju, mis on sepitsetud talle iseloomulikus humoorikas stiilis.