Книги, похожие на «Matthias Johann Eisen, Kodukäijad»

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnevperekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurteajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elabvanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmataseejuures midagi oma vanemate saatusest.Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed.„Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!”„On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?”„Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülaselab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga missellest.”Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” onHelju Petsi viies romaan.

Kolmas raamat kolmikteosest. Juhusliku taksojuhi elu päästes keerab Lorie Jones oma elus ootamatult uue lehekülje. Järgnevad aastad on kui ekstreemsport – täis kiindumust, armuseiklusi ja eluohtlikke hetki. Julm tänavaelu koondab kümmekond noort inimest, et läbi raskuste teine-teist toetada, armastada ja mõnikord ka vihata. Seda kõike vaid selleks, et ümbritsevas kaoses ellu jääda.Autorist:E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast «jõevoolust» kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias.Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.