Книги, похожие на «Tiit Sepa, Kodukäija»

Aapo Ilvese looming on jõudnud folkloori, laulupidudele, Eurovisioonile, raadiojaamade hititabeleisse, teatrilavadele, perioodikasse, raamatuisse ja koolide õppematerjalide hulka. Tema värsid on põhjustanud vaimustust ja auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju, nende pärast on käidud ministri juures aru pärimas ja lastevanemate liidus kaebamas. Raamatu “Tulen öösel sulle koju” puhul saab rääkida vahedast absurdi- ja keeletajust, sotsiaalsest närvist, tekstide lauldavusest, spontaansest kunstist, filigraansest käsitööst ja ilmselt veel paljustki. Autor on üks väheseid poeete, kes pole kolinud “rahale lähemale”, vaid müttab oma loominguga müstilisel mägede ja orgude maal Lõuna-Eestis, tahtmata Võhandu jõe delta bluusivatest voogudest kunagi liiga kauaks kaugele minna. See ilmselt annabki tema loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse, olgu selleks parasjagu hitid, müüdid, ülemlaulud, sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.

Ehtprantslasliku hõnguga romaanis „Punase märkmikuga naine“ on meisterlikult kokku põimitud põnevik ja romantiline armastuslugu.Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Võtmete ja rahata, palub ta ulualust lähedal asuvast hotellist. Järgmisel hommikul leiab raamatupoe omanik, mees parimais aastais, ühegi dokumendita koti prügikastikaanelt. Käekotis on suure hulga esemete seas punaste kaantega märkmik, milles olevad ülestähendused teda lummavad.Järgneb imeline seiklus, milles on oma roll keemilise puhastuse töökojal, kuldamisteenuseid pakkuval ateljeel, käekoti omaniku lähedasel sõbral, naiste kataloogi pidaval elumehel, loomekriisis vaevleval kirjanikul, viieteistaastasel lütseumineiul, kuulsal Patrick Modianol ning kassidel Belphégor ja Putin.Irooniani ulatuv huumor laseb elu näha muheleva kõrvaltvaataja pilguga ja liigutav romantika juhib mõtted kõrvale hallist igapäevaelust.Pariisis sündinud ANTOINE LAURAIN (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor.

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud “Völsungite saga” põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. “Völsungite saga” on nn. vana-aja saagade korpuse kõige tuntum tekst, lugu lohetapja Siguršist ja Völsungite soo langemisest oli kunagi üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Sigurši loo tänapäeval tuntuim keskaegne ümberjutustus on keskülemsaksakeelne “Nibelungide laul”. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja ette kujutati, on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

Põikpäine ja ninakas Petrina põgeneb pansionist ja jookseb otse oma eestkostjale krahv Stavertonile sülle. Neiu üllatuseks pole eestkostja vana täispuhutud õlekubu, nagu ta oli arvanud, vaid noor, rabavalt ilus aristokraat ning seejuures kahtlemata kõige külmem ja arrogantsem mees, keda neiu on kohanud. Kuidas Petrina ka ei püüaks, ei lähe tal korda krahvi meelt mahendada. Üksnes neiu kohalolek näib juba krahvi häirivat. Krahv tegeleb oma armuafääridega ja mõtleb neiu võimalikult ruttu abielusse korraldada, et temast lahti saada. Krahvi tahtejõulisel hoolealusel on aga teised plaanid. Sütitatuna krahvi kivisest ükskõiksusest võtab neiu pähe sundida krahvi endasse armuma ja mitte kui noorde lihtsameelsesse plikakesse, vaid kirglikusse küpsesse naisesse.