Книги, похожие на «Tiit Sepa, Kodukäija»

Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta, ent veresaun 16.sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks.

Selles kogumikus on ulmeajakirja „Reaktor“ 14 parimat juttu , mis ilmusid aastatel 2016 ja 2017.Need jutud viivad lugeja Eestisse, kus vorst on keelatud kraam ja puud võivad tappa, Eestisse, mille on lõhestanud raudtee ja kaks suurvõimu, Eestisse, kus ringi tatsavad zombid ja ka sellisesse Eestisse, millelt nõutakse suurde kosmoseprojekti „raketiliha“. Lugeja saab siin kogumikus heita pilgu jumalate igapäevaelule ja kuidas on elada, kui su naabriks on tulnukad või kui politseil tuleb üsna igapäevaselt rinda pista zombidega. Kogumikust leiab ajasilmuseid ja teistsugust tegelikkust nende taga ning saab süveneda interplanetaarsete suurkorporatsioonide mastaapsetesse võimumängudesse, milles lööb kaasa ka paar võib-olla mitte nii tähtsusetut musta hobust. Kogumiku lood toovad lugeja välja tema kivistunud kapslist ja tuletavad meelde – meie tegudel on tagajärg!Pea kõik selle kogumiku jutud viivad lugeja ulmekirjanduse pärusmaale – kohtumine tundmatuga. Ulmekirjanduse jaoks, mis asetab ju tegelased ja lugejad väljapoole tavapärast elu, on moraalsete ja sügavalt inimlike küsimuste esitamine väga hõlbus. Nii kohtab neid küsimusi ka käesoleva kogumiku juttudes. Ning lisaks fantaasialennule, põnevusele ja seiklusele on nii mõneski neist ulmejuttudest peotäis huumorit.Lood ja autorid:Kaido Tiigisoon, Juriidilised probleemidAndrei Samoldin, MüürJaagup Mahkra, Venuse sündJ. J. Metsavana, Das KulturkonfliktRait Piir, Pilvelinna bluusManiakkide Tänav, Liblikad pimedusestReidar Andreson, Nõnda kõrvalda kurjus enese keskeltMairi Laurik, Zombid tekitavad laipuMeelis Ivanov, PaljasjalgsedMiikael Jekimov, ÕnnepäevPiret Saul-Gorodilov, Prinditud (l)ootusedLeila Tael-Mikešin, Mustade Inglite ArmeeHeinrich Weinberg, MitmekihilisemMadis Seppam, Viimane lehm

„Käsk tappa” on James Dashneri populaarse triloogia(„Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” – eesti keeles 2014, ning„Surma ravim” – eesti keeles 2015) eellugu, mis leiab aset 13 aastatvarem, enne kui moodustati MOOLOK ja ehitati labürint.Päikeseplahvatused on tapnud suurema osa rahvastikust ja nüüd levib maailmasviirus, mis täidab inimese mõrvarliku raevuga. Lõpp on alles algus ja kõigehullem ootab ees.

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.