Книги, похожие на «Ain Kaalep, Kodu kõikjal kaasas»

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Siin kaante vahel on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku üks jupike elulugu.Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena. Küpsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin üles ehitama põlist Ärma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohustamas.Aga elu teeb ootamatuid käänakuid. Taluperenaisest tõsteti mind rambivalgusse ning mulle sai osaks unikaalne roll presidendi abikaasana. Püüdsin leida sellestki eneseteostust ja teenida oma riiki. Kasutasin mulle antud lava, et edendada heategevust, tervist ja tervisesporti, jagasin oma mõtteid meedias. Kuni väsisin vabaduse puudumisest ja vastutöötamisest ning sain aru, et inimene peab elama ka endale.

Vilja Savisaar-Toomast on otsustanud tõmmata joone oma eelmise ja praeguse elu vahele. Ta teeb seda valusalt, aga ausalt. Meie ees rullub lahti ilusa maatüdruku teekond Eesti poliitilise seltskonna absoluutsesse tippu. Hind, mis sel teekonnal maksta tuli, on ränk.

2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.“Vahur Laiapea,dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator„Ivar Heinmaa filmib kaheksatkümmet erinevat kriisi ja sõda viiekümnes riigis. Belglane Pieter-Jan De Pue filmib Afganistanis aastaid visalt oma uhket „Valgustatute maad“. Istub neli korda vangis, kaotab kogu võttetehnika ja filmib edasi võimalikult lihtsate vahenditega (käsitsi üles keeratava kaamera vedru ei vaja elektrit). Ameeriklane Matthew Van Dyke filmib, sõdib ja istub vangis Liibüas. Jõuab üksikkambris vaimsesse ummikseisu, aga teeb auhinnafilmi.Vahur Laiapea läheb Afganistani, kus teenimist Nõukogude vägede koosseisus tal õnnestus noore mehena vältida. Käib seal viis korda, kuni Taliban ta röövib ja julgeolekuteenistus vangi paneb. Istub kaks kuud vanglates kahel pool mõttelist rindejoont.Mulle tunduvad need kõik palverännakutena, mille käigus otsitakse elu mõtet. Teiste eludesse süüvides püütakse leida üles iseenda elu sügavam tähendus. Paraku purunevad nende rännakute käigus tihti kodused pered, kukuvad kokku ripakile jäänud töösuhted. Ja hiljem juureldakse, ega elu mõtestamine hoopis elu purustanud.Siinse raamatu kirjeldus on täpne, napp ja klaar. Ometi jääb midagi avamata. Midagi, mida ehk Vahur isegi praegu ei tea. Mina jään ootama kokkuvõtet, mille ta teeb vast aastate pärast. Kas Afganistanis käigud olid vaeva ja riske väärt? Kas need aitasid kedagi, kas mõtestasid ta elu ja filmimehetööd? Kas kõiges oli mingi suurem tähendus või õpetus? Aga võimalik, et kui midagi säärast on, on see nii isiklikes vahetutes kogemustes kinni, et sõnastamisel pole mõtet. Sarnast kogemust omamata ei saaks ma aru nagunii.Nii ei oska ma õieti kuhugi taustsüsteemi asetada ka praegust raamatut, mis pisarateni puudutas. Aga heade tekstidega on tihti nii. Sa tead, et midagi neis on, aga lõpuni lahti hammustada ei oska. Tekstid jäävad paika panemata, küll aga käivitavad veel hiljemgi uusi mõttekäike.“Peeter Sauter raamatu järelsõnas