Книги, похожие на «Kalle Muuli, Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani»

Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti:„Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

„Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud… Need olid uhked kartmatud mehed. Nende pealikuks oli Ivo Scenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva saksa korra ja kombe kohaselt välja oli õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis.“Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika”On 9. märts 1577 ja Liivi sõjas juhib eestlaste väesalka Ivo. Sõjaraskuste kõrval saavad tähelepanu romantika ja suhted. Arvo Valton jutustab Eesti sõjakangelase elust, avades Eesti ajalugu laiemalt. Raamat on haarav lugemine nii noortele kui ka vanadele.

Umbes 5000 inimesele koduks olev pisike Kassisaba on Tallinna üks vanemaid asumeid, mis jääb vanalinna, Uue-Maailma, Lilleküla ja Pelgulinna asumite vahele. Kassisaba teljeks on pea kaks kilomeetrit pikk Koidu tänav, mis ulatub täna läbi Uue Maailma asumi Pärnu maanteeni.Kassisaba tore nimi tuleb suure tõenäosusega muldkindlustuse nurgas asuvast kõrgemast tugipunktist (Katze) välja viiva tee alamsaksakeelsest nimetusest (Katzenschwanz). Üks selline tugipunkt, Gootide reduut paiknes Toompea läänekülje ees tänases Snelli pargis. Kassisaba nime (Kassi saba) on selle piirkonna puhul kasutatud 1732. aastal ehk kümmekond aastat pärast Põhjasõja lõppu. Esimestelt säilinud linnaplaanidelt (1688. aasta omal) on näha, et Kassisaba alal on kujutatud paar peenikest teekriipsu. 1797. aasta linnaplaanil on näha, et heinamaad on jäänud ainult Kristiine maa-alale ning Kassisaba on juba tihedalt asutatud. Valdavalt olid püstitatud ühekordsed puumajad, millel olid ka aiad ning peenramaad, asustatud eestlastega. Kindlasti leidus pea igal krundil oma loomalaut.19.sajandi keskpaigaks oli pilt jälle muutunud, Toomgildi oldermann Hans Heinrich Falck kinkis rahvale Wismari ja Adamsoni tänava vahel asuva Falgi pargi, kus meeleolukaid suvepidusid korraldati. 1887. aastal peeti pargis Harju kooride suur laulupidu. Jaak Juske viib lugeja jalutuskäigule mööda Kassisaba läbi kõigi nende sajandite tänasesse päeva välja. Raamat on järg Juske Pelgulinna, Kalamaja ja Kelmiküla ajaloost rääkivatele raamatutele.

On sündmusi millest Eesti ajalugu vaikib, aga selles raamatus kirjutatakse. «Karvaste pehmete kaantega raamat on ohumärk. “Eesti intiimne saladus” on aga välisele glamuurile ja pehmole vaatama tubli tükk, mis räägib kahest põhilisest asjast, need on eestlaste ülemvõim läbi ajaloo ja seksist … selle teadmise ja rahvusliku uhkusega võime me südamerahus edasi elada, oleme ikka globaalselt päris kõvad. Ja kui me hetkel polegi väärt muud kui kreeklaste saapapaelu siduma, siis meie naised on ikkagi absoluutne tipptase» (:)kivisildnik Eesti Ekspressis