Книги, похожие на «Эдвард Радзинский, Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused»

Raamatus jutustavad rahva lemmikud, kõigi poolt armastatud teletähed väga värvikaid lugusid, mis läbi aegade nende endi ja kolleegidega saateid tehes on juhtunud ja mis on nii head, et on saanud legendideks. Kaadritagustest pöörastest juhtumistest räägivad Anu Välba, Marko Reikop, Mati Talvik, Reet Linna, Aarne Rannamäe, Rohke Debelak, Kadri Hinrikus, Lembitu Kuuse jpt. Lugude kangelasteks on ka Vahur Kersna, Maire Aunaste, Urmas Ott, Valdo Pant, Alo Mattiisen, Kristina Šmigun, Sulev Nõmmik, Jüri Krjukov, Hardi Tiidus, Krista Lensin, Urmas Kibuspuu jpt. Raamatus on mälestused sellest, kuidas Anu Välba poolteist tundi alasti eetris oli, miks Anne Veski pidi stuudiopõranda külge kinninaelutatud kingades laulma, kuidas Urmas Vaino Aegna saarel ootamatut püütoniga kohtus, kuidas Ivar Vigla otsesaates põlema süttis, kuidas intervjueeritav Mihkel Kärmast püstoliga ähvardas jne. Siit leiad vahvad seigad telelavastuste „Kuulsuse narrid“, „Pisuhänd“ „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, „Pehmed ja karvased“ kaadri taga juhtunust ja Ita Everi „Igihalja vaatemängu“ salvestuselt. Siin on nalja ja situatsioonikoomikat, aga ka traagikat ja sõna otseses mõttes surmasuus olemist. See on põnev ja kaasahaarav lugemine, kus saab nii pisarateni naerda kui ka elu üle järele mõelda. Raamatut saab internetis sirvida aadressil: http://www.issuu.com/telestaarid/docs/telestaaride_uskumatud_juhtumised

Kultuuriloolase ja pedagoogikateadlase Loone Otsa mälestusteraamat pakub vaateid lähiajalukku, täpsemalt aastatesse 1966-1984. Seda ajavahemikku on seni käsitlenud vaid üksikud memuaristid, kellest keegi pole luubi alla võtnud massiehituse esimest produkti Mustamäed. Ühe pere loo kaudu salvestatakse ajastu dokument, mis ulatub nõukogude võimu tulekust süvastagnatsioonini. Raamatu põhitegevuspaik on 60 000 elanikuga Mustamäe, 1960. aastate inimeste unistus. Läbi huumori- ja satiiriprisma kirjeldab autor nõukogudeaegse magala rajamist ja kasvamist, defitsiidikaubandust jm, lisaks kirkad koolielukirjeldused, taustal 1980. aasta olümpiamängud ning noorterahutused. Raamat tutvustab inimesi, keda juhuslik valik määras elama Mustamäe tüüpelamus, selgitab, mis sundis neid sinna kolima, ja näitab, kuidas nende valikud määrasid ühe 1965. aastal sündinud põlvkonna esindaja saatuse ja kuidas poliitika mõjutas elu ka pärast stalinismi. Kirjeldustes näeme omaaegseid tuntud kultuuritegelasi ja poliitikuid. Loone Otsa mälestusteraamat on väärtuslik kultuuridokument, mis käsitleb nõukogude elu mikroajaloo võtmes. Raamatut illustreerib rikkalik fotomaterjal.

Julge ja sügavalt isiklik raamat muutunud peresuhetest, väärtushinnangutest ja vanavanemaks olemisest nüüdsel ajal, kui vahemaad on muutunud pikemaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Autor lahkab teemat isiklikele kogemustele tuginedes. Tema elab Soomes, lapselapsed Amelia ja Jacob aga Ameerikas, kus elab ka nende teine vanaema. Autor mõtiskleb, et lapselapsi on tore saada, lapselaps on tore olla, aga mitte ainult ja mitte alati, eriti kui oma osa mängib ka see, et mustrisse kuuluvad ämm ja minia teisel pool ookeani. Armukadedus, eraldatus, kõrvalejäetus on tunded, millega tuleb iga päev silmitsi seista.Kirjutades mõistab autor, et temal on tarvis tugevaid juuri ja kohta, kuhu kuuluda. Taust ja juured on need, mida ta soovib edasi anda ka oma lapselastele. Nendest kirjutamine oli talle üks võimalus neid alles hoida ja endale lähemale tuua.Raamat on terane pilguheit tänapäeva maailma, kus lapselapsed kasvavad tihtipeale mitme kultuuri ja perekonna ristumiskohal, ning pakub mõtteainet, kuidas muutunud inimsuhetes toime tulla.MERETE MAZZARELLA (snd 1945) on soomerootsi kirjanik, kolumnist ja kirjanduskriitik, Põhjamaade kirjanduse emeriitprofessor. Lisaks teadusartiklitele on ta avaldanud menukaid mälestusi, esseekogumikke ja kaks romaani.

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat