Книги, похожие на «Reeli Reinaus, Kliinilised valed»

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele.Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu „Võlur Ozi” plekkmehel, polegi südant.„Plekkmees” on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud „Kui jumal oli jänes” ja „Imeliste sündmuste aasta”.

Alex on kolmekümnendates pereisa, kes armastab oma naist, kuid ei oska seda kuidagi väljendada. Ta armastab ka oma poega Sami, aga ei mõista teda sugugi.Sam on kaheksa-aastane imetore poiss. Tal on autism. Temale on maailm üks suur mõistatus, mille lahendamisega ta üksi toime ei tule.Algul tunduvad haiguse kaasnähud ületamatult rasked, ent siis hakkavad Alex ja Sam koos „Minecrafti“ mängima. Just see mäng teeb lukust lahti autistist poja ja tema isa suhte. Isa õpib uuesti mängima ning poeg suhtlema ja ennast väljendama. Poiss tunneb, et on vähemalt üks asi, mida ta oskab sama hästi kui teised. Videomäng on salliv keskkond, kus saab piiramatult ja vabalt õppida, jagada ja luua.Raamat põhineb tõestisündinud lool ja räägib sellest, kuidas lõpetada muretsemine ja leida üles laps enda sees. Just nii jõuab arusaamisele, mis on elus tähtis. Kas „Minecrafti“ kaudu teineteise ja iseenda taasavastamine aitab perel end tükk tüki haaval kokku koguda?

„See särav debüütromaan segab meisterlikult kokku ulme, poliitilise põneviku ja apokalüptilise kirjanduse elemente. Kõrgeima järgu neelamismaterjal.” – Kirkus Reviews„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone, jutustatud intervjuude, päevikulõikude, üleskirjutuste ja uudislugude teravas rütmis, põnevusromaan, millele annab hoogu tõeotsing ja püüd valitseda jõudu, mis vapustab kogu maad.Tüdruk, kelle nimi on Rose, sõidab oma uue jalgrattaga Lõuna-Dakotas Deadwoodis kodu lähedal ringi, kui kukub järsku maa sisse. Ta ärkab üles neljakandilise augu põhjas, mille seintel hiilgavad keerukad graveeringud. Aga teda päästma tulnud tuletõrjujad näevad auku vaadates midagi veel kummalisemat: väike tüdruk lamab hiiglasuure metallist käe peopesas.Seitseteist aastat hiljem on veidra artefakti mõistatus endiselt lahendamata, objekti päritolu, ehitajad ja otstarve teadmata. Radiosüsinikumeetod annab uskumatu tulemuse; sõjaväelisi raporteid tsenseeritakse; teooriaid tekib ja kaob.Mõned aga ei suuda kuidagi vastuste otsimisest loobuda.Rose Franklin on nüüd kõrgelt haritud füüsik, kes juhib ülisalajast meeskonda, et käe koodi lahti murda. Teda ja tema kolleege intervjueerib keegi nimetu ülekuulaja, kelle võim ja haldusala on niisama mõistatuslikud nagu too muistis, mida nad otsivad. Selge on ainult see, et Rose ja tema kaasmaalased on ajaloo kõige hämmastavama avastuse lävel ja kohe-kohe teada saamas, mida see inimkonna jaoks kaasa toob. Aga kui mõistatuse tükid lõpuks kokku pannakse, kas on siis tulemuseks igavese rahu tööriist või massihävitusrelv?„Magavate hiiglaste” filmiõigused on müüdud Sonyle. David Koepp („Juura ajastu park”, „Ämblikmees”, „Võimatu missioon”) kirjutab stsenaariumi. Josh Bratman ja Matt Tolmach on produtsendid.„„Marslast” ja „Z maailmasõda” meenutav romaan „Magavad hiiglased” on särav vandenõusaaga, mis sihib tähtede poole (ja maandub nende hulgas).” – Pierce Brown, New York Timesi menuki „Punase tõus” autor.Sylvain Neuvel langes viieteistkümneaastasena keskkoolist välja. Aegade jooksul on ta olnud ajakirjanik, töötanud mullasaasteärastajana, müünud Californias jäätist ja kaubareisijana Kanadas mööblit. Ta sai Chicago ülikoolist lingvistikadoktori kraadi. Ta õpetas Indias lingvistikat ja töötas Montréalis tarkvarainsenerina. Ühtlasi on ta sertifitseeritud tõlkija, ehkki parema meelega oleks ta astronaut. Talle meeldib nokitseda ja robootikaga tegelda ning tal on mõningane nõrkus halloween’i vastu. Ta armastab üle kõige mänguasju; tema elukaaslane üritab talle selgeks teha, et tal on neid liiga palju, niisiis kirjutab ta tulnukatest ja hiidrobotitest, et tal oleks mingi ettekääne märulinukke ehitada (oma poja jaoks muidugi).

Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Maaga ühendustvõtta. Kui oksügenaator katki läheb, siis ma lämbun. Kui veetaaskasutussüsteem katki läheb, siis suren ma janusse. Kui Marsi-majja leketekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu,siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga. Olen omadega perses. AndyWeir (snd 1972) on programmeerija, „Marslane“ on tema debüütromaan.Raamatu põhjal valmib 2015. aasta sügisel mängufilm.

"Seesama jõgi" on 2007. aastal ilmunud autobiograafiline romaan. Teos jutustab kolmandas isikus üliõpilasest noormehe, kelle nime ei nimetata, naissuhetest ja eneseotsingutest.